Seeda (Sarita) artikkel ajakirjas Mystilised lood “Seeda Randroo rännakud sisemaailmas”

Seeda Randroo rännakud sisemaailmas

Veet Mano maaletooja Seeda Randroo räägib oma rännakutest Indias ja oma kohtumisest õpetajatega ning sisevaatlustest, mis on teda aastate jooksul palju muutnud.

Millal hakkasid vaimsete teooriate ja õpetuste vastu huvi tundma?

Arvan, et mediteerimine algas juba lapsepõlves, kui kükitasin tundide viisi allika ääres ja kuulasin, kuidas ta üle kivide vulises või kõndisin mõisapargis värviliste sügislehtede hunnikuis ja lehekahin kahises mu sisse, või jalutasin silmad tähistaevas pimedal sügisõhtul kodu poole… Usun, et teine etapp sel teel oli gümnaasiumit lõpetades, kui õpetajate komisjon avaldas mulle survet, et läheksin peale lõpetamist Pedagoogika Ülikooli, et saada õpetajaks, sest see pidavat mulle väga sobima, kuid mina läksin ikkagi õppima Tartu Ülikooli psühholoogiat. Alateadvus ehk suunas juba siis mind rohkem endast aru saama ja sissepoole liikuma… Vastavat kirjandust hakkasin igapäevaselt lugema aastast 1998. Sellest ajast peale lõpetasin ma ilukirjanduse lugemise ja huvi jäi vaid vaimsete õpetuste osas. Kui Hiina Traditsioonilist meditsiini õppima läksin, sain rohkem teada inimesest kui energeetilisest valgusolendist – aasta otsa otsa õpingut sellest, kuidas vanad targad 5000 aastat tagasi juba inimest mõistsid. Ning allaes peale selle tunnetuse omandamist õpetati meile kaks aastat inimese tervendamist moksha, nõelte, qigongi või sõnaga. Ja siis 2016 ütlen ma, et oli mu elu suurim pöördepunkt vaimsel teel – Osho juurde jõudmine. Milline ilu ja milline tänu! Armastan seda teed. Ja ma saan jagada teistele vaid seda, millesse ma ise tõeliselt usun.

Kas sa usud ka eelmistesse ja järgmistesse eludesse? Kas pead ennast budistiks?

Ma ei ole budist, taoist, kristlane ega keegi muu. Ma olen elu-usku. Ma olen meditatsiooni-usku. Jah, ma usun elu jätkuvusse. Ma olen kogenud tunnet peale surma. Ei ole lihtsamat ja kergemat olekut kui see. Ja siis me valime jälle enda hingele ühe kodu, sünnime siia korduvalt, et saada lõpuks teadlikult teadlikuks iseenda olemasolust. Ma ei tea täpselt, miks selline iseenda teadvustamine vajalik on, aga on. Küll ma ühel päeval ka sellele jälile saan. Tahaks siia naeratava emotikoni panna.

Sul on ka vaimne nimi. Mida see tähendab?

Oma vaimse nime Chandini Sarita sain ma Punes. Vaimne nimi ehk meditatsiooninimi toetab elu oma tähendusega. Chandini tähendab kuuvalgust – see on valgus, mis ei ole aktiivne ning agressiivne nagu seda on päikesevalgus, aga ometi valgustab teed. Sarita tähendab jõge ja voolamist: jõgi mis jätab kaldad seljataha ja liigub aina edasi mere või ookeani poole, kus seguneb ülejäänud veega, sulandub ühte nii, et kaob eraldatus, pole võimalik eristada üht osa teisest – kõik on üks.

Minna nii, et ei vaata seljataha, ei kahetse, ei igatse, ei kurvasta möödunu üle, olla edasiliikumises ja valmis ühinema, kaduma ühesse. See on isetu seisund, ego on kadunud. Siis tekib selline vaikne valgus, milles on hea olla ja elada.

Neid kvaliteete toetab mu meditatsiooninimi.

2013 aastal hakkas Mano oma seminare ka Eestis korraldama. Oled nendega lähemalt seotud. Mida need endast kujutavad?

Mano seminarid on energia transformeerumise seminarid. Energia on üks, on see siis suundunud kurbusse mõnel hetkel, vihasse, rõõmu või muusse emotsiooni. Seda on võimalik ümber suunata, transformeerida, kui kaotada emotsiooni ja pärisolemuse (igaüks on vaid puhas teadvus ja ei muud) vahel side. Me isegi sõnastame, et „Ma olen vihane”. Tegelikult sina kui teadvus ei ole ei vihane ega rõõmus, ei õnnetu ega õnnelik – sa oled tegelikult „mittemidagi”, kuid me oleme langenud sellesse lõksu, et identifitseerime ennast nii paljude asjadega: emotsioonidega, mõtetega, kehaga, autoga, lapsega, tööga…. Lõputu hulk identifikatsioone. Ja sellest algavad me probleemid. Ehk siis, kui sa võtad distantsi näiteks oma emotsioonist või muust, ja vaatad seda kui neutraalne pealtnägija, nagu näiteks sa vaatad enda ees olevat halli seina või autot, mis juhuslikult sinust möödub, siis ei tekita see sinus mitte kui mingit tunnet. Kui sa vaatad oma kurbust nii, et ei anna sellele hinnangut – „Nii kahju, et niimoodi läks”, „Kas ma saaksin kuidagi seda muuta”, „Kui ma oleksin ainult teadnud, siis…” jne., kui sa ei nimeta, ei sildista seda, siis sinuga ei juhtu midagi, sel tundel, olukorral, mõttel ei ole sinu üle mõju. Ainus, mis on vaja teha, on lahti harutada kõik see, mille oleme ise või teiste abil enda külge sõlminud. Haruta sõlmed lahti ja need ongi kadunud. Kui sa sellisel neutraalsel moel märkad just sel hetkel mõtet, emotsiooni, mis just sel hetkel hakkab sinus pead tõstma, siis nagu imekombel – see lahustub. Kaob. Nagu poleks olnudki. Sa oled vaba, vabanenud, vabastatud. Konks on haagise küljest lahti võetud. Milline kergendus see on! Ja see energia, mis oleks kulunud enesehaletsusele või teise haletsusele või vihapurskele – see saab suunduda nüüd sinu tasakaalule juurde, see saab anda sulle väe liikuda edasi – kõrgema teadvuse poole. Inimese mure on selles, et identifitseerumiste läbi kaotab ta energiat, tema energia lekib ja tal ei ole väge liikuda edasi, kõrgemale, heaolu poole. Seega on väga oluline õppida oma energiat muutma. Seda õpetabki Mano peamiselt oma kursustel. Ja peale kursusi saab igaüks ise seda jätkata. See on lihtne. Igal juhendajal, kelle kursusi Eesti Meditatsiooni Kool organiseerib, on omad tehnikad ja iga tehnika aitab inimest omamoodi. Aga kõik juhendajad, kes meil kursusi juhendavad või eraseansse pakuvad, on rahvusvaheliselt sertifitseeritud pikaajaliste kogemustega juhendajad. Kõik nad on seotud OSHO Rahvusvahelise Meditatsiooni Keskusega ja lähtuvad oma õpetuses Osho maailmavaatest.

Kuidas läheb eestlastele armsaks saanud vaimsel õpetajal Veet Manol, kes on tunnustatud meditatatiivsete praktikate alal? Kas te teete mingil määral koostööd?

Jah, kohe-kohe saab sellest 6 aastat, kui ta nö maale tõin. Esimesed seminarid toimusid mai keskel 2013.

Aga ehkki Mano on tänu iseenda intensiivsele arendamisele ja mediteerimisele Osho juures, kui Osho veel elas, saavutanud inimeste ja eksistentsi sügava tunnetuse, ei anna ta endale kunagi ühtegi tiitlit: ei guru, meister ega muud. Ka Osho ei aktsepteerinud enda kohta tiitleid. Sellise suhtumise nimeks on isetus ja see on harukordne ning ilus. Mano on Osho õpilane ning kannab maailmas edasi Osho nägemust, mille põhiidee on, et iga inimene peab iseenda olemuseni jõudma, et väljendada oma eripära; et kaoksid hirmud ja inimene ei oleks enam manipuleeritav teiste poolt. Vaid hirmudega inimest on võimalik manipuleerida. Kuna inimese hirmud saavad tekkida siis, kui inimene ei ole iseendaga kontaktis, on iseendast võõrdunud, siis jõudes rohkem ning rohkem äratundmisele, kes ma olen ja mida ma siin teen, hakkavad hirmud kaduma. Selleks on Osho loonud tänapäeva inimesele mitmeid väga hästi toimivaid tehnikaid ning toonud maailmavalguse kätte ka üle saja iidse tehnika. Neid Osho meditatiivseid tehnikaid jagab ka Mano oma kursustel ja eraseanssidel. Meie koostöö on see, et me mõlemad jagame Osho nägemust inimestega, õpetame neid tehnikaid, et inimesed saaksid iseenda hinge eest hoolt kandma hakata (nagu Oskar Lutsu „Kevades”). Loomulikult suhtleme me ka omavahel ja planeerime aeg-ajalt asju koos.

Veet Mano rändab pidevalt üle maailma ringi ning abistab inimesi. Tal on harva vaba puhkuseaga. Mano on pühendanud abistaja, ta aitab inimestel energiat muuta. Inimesed, kes tema juures on käinud, tunnevad südames kergendust, rohkem rõõmu, julgevad teha oma elus muutusi ja lõpuks hakkavad paljud ka teisi aitama. See kõik on lihtsam, kui kaugelolija pilgule tundub. Nii palju ilmaasjata raskust kanname oma õlgadel ja hinges. Mano loob usaldust, headust, enesekindlust ja muutusi enda ümber, nii et tema seminaridel olijad saavad sellest tuntavalt osa, viies seda ka koju endaga kaasa. See on justkui hinge vitamiin. Soovitan küll neil, kes pole veel käinud Mano laagrites ja seminaridel, kui ka endistel osalejatel tulla juuni lõpus Mano laagrisse ja tegeleda oma elu kitsaskohtadega ja tühjendada oma südamest pinged, mis ei ole ei endale ega lähedastele kasulikud.

Kes meist ei mäletaks kooliaegadest energia jäävuse seadust. Sama on inimesega – nii viha, rõõm, kurbus… – kõik on sama energia ning seda on võimalik lihtsalt transformeerida. Viha energiat suunata armastuse energiaks, kurbuse energiat transformeerida rõõmu energiaks. Mano kasutab lihtsaid ja kiiresti toimivaid meetodeid ja ta oskab inimesi sütitada endaga tegelema. Mano jagab õpetust, mis võimaldab inimesel edaspidi iseennast aidata, kui ta nii soovib. Ta ei pea jääma kellestki sõltuvaks, ning saab enda aidata olenemata ajahetkest. See on tohutult ilus, kui inimesele antakse vabadus. Seda kohtab igapäevaelus harva, kuna palju on sõltuvuse tekitamist: et kui keegi midagi oskab, siis tuleb teistel ikka vaid oskajate poole pöördudes abi saada. Osho maailmanägemus aga loob sõltumatust, iseendaga hakkamasaamist, usaldust ning julgust raputada endalt maha abitus.

Veet Mano on olnud kaua aastaid meditasioonis ja elanud Osho juures Punes, Indias. Sina oled ka Osho Rahvusvahelises Meditatsioonikeskuses Punes ennast vaimselt täiendanud. Mida kujutab endast Pune?

Olen tõepoolest Osho Rahvusvahelises Meditatsiooni Keskuses Punes (Indias) viibinud kaheksa kuud viimaste aastate jooksul. See on eriline koht, väga kõrge energeetilise tasemega. Inimesed, kes sinna maailma eri paigust tulevad, tulevad sooviga endaga rohkem kontakti saada, enda sügavustesse liikuda, oma olemust tunnetada. Need inimesed on tõeliselt otsinguteel. Ja see annab sellele kohale kõrge energeetilise vibratsiooni. Aga ka kogu Meditatsiooni keskuse välis – ning sisekujundus. Enne kui Osho lahkus oma kehast, andis ta konkreetsed juhised, mida ja kuidas teha. Näiteks haljastuse reljeef on künklik, küngaste vahel on veekogud, väikesed ojad, tiigid – kõik see loob energia voolavust.Kes on pisutki kokku puutunud teadmisega energia suhtes, teab ka põhitõde, et energia voolab sujuvalt, kaarjalt, ringjalt, ilma kandiliste nurkade või otse liikumiseta. Seega – see reljeef aitab sujuva energia liikumisele kaasa (nagu tao). Ja nii on kõik muugi Oshol läbi mõeldult kavandatud: püramiid, mille kõrges energiavibratsioonis toimuvad kõik meditatsioonid keskuses, veeseinad õues, mis tekitavad rahustavat heli jne.

Mis veel ilmselt eristab Osho Rahvusvahelist Meditatsiooni Keskust teiste vaimsete kohtade hulgast, on sõltumatu ja vaba tahte toetamine. Igaüks võib käia või mitte käia meditatsioonides, meditatiivsetes teraapiates, erinevatel enesearengu kursustel, eksistentsi pühitsemistel, taiji, qigongi vms tehnikates… Ei ole vähimatki sundust, et kui oled tulnud keskusesse, siis pead osalema. Pole kohustuslikku kogunemist. Igal on vaba valik. Sa võid ka lihtsalt päevade kaupa basseini ääres istuda ja vaadata, kuidas lehed kõrgetelt puudelt vette langevad, kuidas paabulind oma saba kohevile ajab ja inimeste seas end koduselt tunneb või kuidas värvilised kalad tiigis ujuvad…

Mis puudutab sisusse, siis keskuses saab alates kl 6 hommikul iseendaga tegeleda kuni kella 23.30-ni õhtul. Päevaprogramm sisaldab umbes 6 Osho aktiivset meditatsiooni, igal kuul toimub kolm seitsmepäevast ja üks 21 päevane Osho meditatiivne teraapia, on erinevaid kursusi: zen vibu, taiji, qigongi, mindfulnessi, sufi pöörlemine, joogatunnid, aga ka kursused, kus tegeletakse valgustumiseni jõudmisega – satori kursus, tööemotsioonidega, hara teadlikkusega, tšakratega, vanade lapsepõlvetraumade – ja mälestustega, pere konstellatsioonidega, energia transformeerimisega, intuitsiooni ja enesearmastusega, tantraga, enesehüpnoosiga, vaatlejaks-tunnistajaks olemise õppega jne. Igal päeval on võimalik saada ka erinevaid eraseansse juhendajailt.

Mina olen osalenud Punes käies meditatsioonides, Osho meditatiivsetes teraapiates ja isoleeritud ning kloostri ranget distsipliini järgivas zen tehnika kursusel: Who is in? ehk Kes on sees? / Satori (valgustumine, virgumine). Sel kursusel sain kirjeldamatu kogemuse osaliseks ja ma tean nüüd, et tõepoolest on võimalik olla endaga 24 tundi järjest sellises erilises kontaktis, et mitte miski, mis väljas toimub, ei kõiguta sinu keset st sinu heaolu ja tasakaalu. Sa oled väga kontaktne, aga sisemus on vaikne nagu tuuletu järvepind, sa märkad väga eredalt kõike enda ümber ja osaled, aga mitte miski ei kõiguta sind. Sinus on sügav selgus, usaldus ja heaolu. See ongi mindfulness. Ja see seisund ei tee sinust erakut – selleks pole mingit vajadustki, sest välisilmal ei ole enam su üle mõjujõudu. Sa oled rohkem elus kui kunagi varem. Sellise tunnetusliku kogemuse tõttu organiseerin Satori + Who is in? kursust juulikuus ka Eestis. See on nende jaoks, kes soovib ise kogeda ja kes on tõsiselt otsinguteel. Neile on see kursus tõeliseks kingituseks.

Mu elule on avaldanud pöördumatut positiivset mõju alati Osho meditatiivne teraapia „Müstiline Roos”, kas siis olles ise osaleja või juhendaja. Peale „Müstilist Roosi”, on mu ellu tekkinud alati suur muutus. See teraapia on eriline: esimese 7 päeva jooksul iga päev 3 tundi naerdakse – sellega tekitatakse tee sügavate haavade juurde, mis teatud kattekihi alla peidetud on. Järgmisel nädalal 3 tundi iga päeva on pisarate aeg – kus siis parandatakse sügavaid haavu, mis elu või elude jooksul saadud on. Pisarad puhastavad südant. Viimasel nädalal 3 tundi iga päev toimub sisevaatlus: kui on palju puhastatud, siis see vaade – teadmine, mis iseendast saad, on väga erinev. Armastan “Müstilist Roosi” üle kõige neist vamsetest tehnikatest – see on ütlemata ilus ja võimas elumuutja.

Mida “Müstiline Roos” minuga teinud on?

Esimesel korral oli tõeline kvanthüpe: ma võin öelda küll, et tundsin end olevat täiesti teises kohas – pool aastat püsis keskme tunne minus ja ükski otsustamine näiteks ei teinud liiga või ei tulnud raskelt. Elu oli lendlev kui liblikas. Kerge oli olla. Oli teistsugune tunnetus ning teadmine. Rõõm ja vabadus. Mäletan, et autoga sõites vaatasin sageli peeglist oma silmi – tundus endalegi uskumatu, et ikka veel on selline süütu puhastunud ilme neis. Nagu lapsel, kes naudib elu ning iseenda olemist selles maailmas. Ükskord sain kogeda seda, millest on räägitud joogade puhul – et hingamine toimub väga aeglaselt. Olin olukorras, kus 5 minutit ei hinganud sisse – polnud mingit vajadust. See oli hämmastav. Olin ergas, nägin-kuulsin ümbritsevat, ja mõistus arutles neutraalselt, et mida siis nüüd teha, kui pole vajadust sissehingamiseks. Koolis ju meid õpetatud, et aju vajab hapnikku…. Peale viiendat minutit ma siis hingasin sisse, kuna tegin otsuse õpitu põhjal – vaja, siis vaja, ning peale seda kordus jällegi kõik uuesti. See oli müstiline. Poleks osanud arvata, et see on võimalik. See toimus Punes “Müstilise Roosi” ajal, väga kõrge energeetilise laenguga kohas – seal toas, kus on Osho tuhk ja kus igakuine “Müstiline Roos” alati aset leiab. Peale seda korda, on selline seisund tekkinud ka teistes meditatsioonides ja nüüd tean, et see tähendab sügavat meditatiivset seisundit. Kui oleksin esimesel korral teadnud, et kui nina on lahti ja suu avatud, siis aju saab ise piisavalt hapnikku – pole vajadustki sisse hingata, siis ei tea, kui kaua oleksin võinud hingamata olla… Aga siis ma seda ei teadnud ja arutlev mõistus andis nõu, et anna ajule hapnikku ja hinga…

On juhtunud muudki. „Müstilised Roosid” on olnud tõepoolest müstilised. Igaüks omamoodi.

Ja Oshol on õigus, kui ta ütleb, et „Müstiline Roos” on elumuutev meditatiivne teraapia. Nii see ongi.

Kas Punes on kõik oodatud või kuidas sinna saab minna?

Punesse võivad tulla kõik. Osho on öelnud alati – uksed on valla. Seda nii tulijatele kui minejatele. Osho pole kedagi veennud tulema ega veennud jääma. Pigem on ta alati toetanud – et kui keegi on küsinud, kas ta võiks minna ja kogeda midagi teist, siis ta on alati andnud kaasa oma õnnistuse, et inimene teeks seda ,mida ta tunneb, et tahab teha. Nagu ütlesin – Osho ei loo sõltuvust ja kogu tema maailmanägemus on sõltuvustest, klammerdumistest, kinnisideedest loobumine. Seda on ta rääkinud ka peremudeli ja armastuse kohta: et tegelikult on armastust paarisuhetes vähe, et peamiselt on see sõltuvus, manipulatsioon, hirm ja klammerdumine. Palju on objektilisust – teine on muudetud objektiks. Armastus annab vabaduse ja kellelgi pole õigust teise inimese üle, pole õigust teda kontrollida, temaga manipuleerida, teda survestada ei otseselt ega kaudselt. Sellised asjad tapavad armastuse. Sõltuvus loob kindlustunde, et kõik on nii nagu oli eile, üleeile, aasta pärast… Aga see loob ka suure hulga rutiini. Ja rutiin on suurim armastuse hävitaja. Kui sa armastad teist inimest, siis tunned sa ka rõõmu sellest, kui see teine inimene on õnnelik. Kas siis sinuga või sinuta. Aga see on pikem lugu ja ilmselt väga palju protesti tekitav mõtteviis. Inimesed ei ole suurelt jaolt sellise vabaduse vastuvõtmiseks valmis. Räägitakse vastutustundest. Seda tõlgendatakse enamjaolt lähtuvalt neist kohustustest, mis teiste ees on, mitte aga vastustusest iseenda ees – et kuidas ma loon rõõmu ja rahulolu iseenda ellu. Kui sa ise pole aga õnnelik, miks arvad sa, et suudad kedagi teist õnnelikuks teha? Kui sul endal pole leiba, kuidas saad sa leiba siis jagada teistele? Selleks et saaksid midagi jagada, peab seda sul endal olema. Armastust, õnne, rahu, südameheadust…. Kristus ütleb: „Armasta ligimest nagu iseennast”. Ja me näeme, mida inimesed üksteisele teevad – nii palju kurja on tegudes, sõnades, pilkudes… Nii vähe me armastamegi iseennast. Seega – vastutamine algab vastutusest iseenda elu eest ja see, mida sa lood endas, saab laieneda teistele: sinu lähedastele, sõpradele, töökaaslastele, loodusele…

Milleks on meditatsioonid kasulikud?

Meditatsioonid juhivad su iseenda juurde, sinna kus on kodulõhn ja kodusoojus – selle äratundmisesse, mis on sinu jaoks hea. Ja nii juhtud sa muutuste teele….

Meditatsioonide jätkamine näitab inimesele endale ta suunda – millisel teel ta viibib, mis on talle tähtis, mis on ta elu, ta elustiil. Seepärast on regulaarsus oluline. See on tee iseendani, tee vaikuseni inimese mõtetes, sest mõtted loovad emotsioonid ja need omakorda teod… Me ei valitse oma mõtete üle – need podisevad lakkamatult me sees. Me pole oma mõtete meistrid. Me mõtlemine peaks olema samasugune vahend me jaoks, nagu on näiteks me jalad: kui me ei liigu, püsivad need paigal, kui me tahame liikuda punktist A punkti B, siis aga me liigutame neid. See on meie otsus. Paraku mõtlemine vahutab alalõpmata, ka sel ajal, kui me magame. Sisekõne, uneseosed, igapäevane juurdlemine ja analüüs… Pausitu lobin. Meditatsioon aga algab sealt, kus mõte teeb pausi. Ka kujundlik mõtlemine peab olema pausil. Tänapäeval pakutakse palju tehnikaid, kus pannakse muusika mängima ja juhendatakse osaleja aasadele ja mägedele, jõe äärde ja liivarannale…. Ja siis tekib lakkamatu piltide voog… See on meeldiv ilus kujutlusmatk. Pakub kindlasti kehale lõõgastust ja on hea. Kahju aga, et nimetatakse seda valesti – meditatsiooniks. See ajab inimesed segadusse. Hea oleks siiski, kui asjadele antaks nende õiged nimetused. Usun heatahtlikult, et korraldajad ei väärnimeta seda teadlikult, vaid et nad ei ole ise ka teadnud, et meditatsioon on kõigi kolme: nii keha, südame (emotsioonid) kui mõistuse (mõtted) lõõgastamine. Kui tekivad aga pildid, siis on see kujundlik mõtlemine ning ka see on mõtlemine. Nagu ütlesin, siis meditatsioon juhtub siis, kui pole ainsatki mõtet. On vaid tühjus. Nagu sa vaatad õhku. Ja selles ruumis, mis siis tekib, toimub teadasaamine.

Tihti arvatakse, et meditatsioon on kuhugi nagu äraminek või kadumine.

Meditatsioon on teadvuseseisund, kus viibitakse praeguses hetkes, olles täiesti teadlik iseenda olemasolust. Ma olen ikka öelnud, et unustage see äraminek kuhugi. Kui sa oled päriselt meditatiivses seisundis, siis oled sa rohkem kohal kui kunagi varem, sa oled iseenda olemasolust 1000 korda rohkem teadlik kui muidu. Inimese probleemiks on just see, et ta unustab iseenda ära – ta on justkui ära…. ja siis ei ole ka meditatsiooni. Kui inimene vaatab televiisorit, siis ta on „naelutatud” selle külge, mida Maali teeb ja mida Juhan sellest arvab – kõik need emotsionaalsed virrvarrid silme ees tungivad ta südamesse. Ja unustatud on see KES parasjagu seda televiisorist näeb, KES on see, kes saab pildi läbi nägemisorgani ehk silma; KES kuuleb läbi kõrvade, mida Juhan ütles. Vähe sellest, et sel hetkel inimene on enda jaoks kaotsis, ta helistab ka järgmisel päeval või siis kohe peale vaatamist sõbrale ja koos võetakse veelkord kõik läbi, mida nähti, avaldatakse arvamust ja imestust – et mõtle, kuidas ikka Maali nii tegi… Ja ka siis ei panda ennast tähele – KES räägib selliseid arvamusi, KELLEL on sellised mõtted…

Seesama iseenda unustamine toimub ka ülikaunites situatsioonides: näiteks vaadates päikeseloojangut. Me näeme ilu ja meil ei ole tunnetust KES selle ilu keha sees vastu võtab. Me justkui eksime ise sellesse maailma ära. See lahustumine toimub ka sügavas meditatsioonis, aga sel juhul oleme täiesti 100%-lt teadlikud iseenda olemasolust – st me ei ole kaotsi läinud. Nii et hea on end jälgida ka siis, kui märkad mingit sõnulseletamatut ilu. Kui märkad iseennast selle ilu tunnistajana, siis saad päriselt osaks sellest ilust – sulad teadlikult ühte ja nii oled liikunud oma teel kõrgemale (või sügavamale, mis on selles kontekstis samaväärne).

Me oleme 99% kadunud, kui me elame oma igapäevaelu. Aga kui seda siiski mitmed korrad läbi teha, hakkab tekkima õhkõrn tunnetus … ja see valmistab suurimat heameelt – see on üllatus, mis paneb silmad särama. Kohtumistee iseendaga. Siis pole see mitte äraolek, vaid teadlikolek. Pole ainsatki probleemi. Ütlen ikka, et see on umbes niisugune tunne, mida võiks õhk tunda. See saab juhtuda vaid siis, kui su mõtted on pausil, sest ainult mõtted on need, mis kisuvad sind minevikku või tulevikku, veavad sind ära olemasolevast praegusest hetkest. Kui sa oled siin ja praegu, ei ole selles ainsatki mõtet, mis tekib sinu analüütilise mõtlemise tulemusel ja kui selliseid mõtteid ei ole, siis ei ole olemas ka ühtegi probleemi. On lihtsus, selgus ja puhtus.

Mis ei tähenda, et mõtlemine on halb. Absoluutselt mitte. Mõtlemine on üks peenemaid ja ilusamaid asju, mis inimesel on, kuid ta on väljunud inimese kontrolli alt. Inimene peab olema isand ja mõtlemine peab olema vahend ehk kaunis teenija.

Mediteerima ei pea samas kohas, samal ajal, vaid see võib toimuda ka tuba koristades, jalutades ranna ääres, mängides lapsega…. Aga kui alustatakse, siis on lihtsam mingi korrapära. Meditatiivne seisund muutub aga tõeliseks väärtuseks siis, kui osata seda oma igapäevaellu laiendada. Oluline on, et kui sa mediteerid, oskad jääda ka peale seda sellesse seisundisse, rääkides oma sõbraga või tehes oma tööd. Seda tuleb aga praktiseerida.

Esmalt peakski mediteerima regulaarselt – see tähendab tegema õigeid tehnikaid teatud järjepidevusega. Ma siiski ütlen „õigeid” – neid, mis võimaldavad liikuda läbi mõttekoridorist. Mina täna mediteerin ka käies või süüa tehes. Seega ega ma täpselt ei oska öeldagi, kui sageli ma mediteerin. Osho aktiivseid meditatsioone teen võib olla 2-3 korda nädalas, igapäevaselt kuulan Osho kõnesid Osho raadiost (kõik mida Osho oma eluajal rääkis, on lindistatud), olles liikumatus vaikuse asendis. Olgu siinkohal öeldud, et Osho jutt viib kuulaja väga kergelt meditatsiooniseisundisse, sest tema kõnestiil on ainulaadne ja pausid „imelikes” enneolematutes kohtades. Ta on ise öelnud, et ta räägib vaid pauside pärast. Selgitus sellele on, et vaid pauside jooksul saab midagi enamat tekkida – kontakt endaga, oma keskusesse „sisenemine”. Nii nagu muusikas: muusika saab tekkida tänu pauside olemasolule helide vahel. Kui oleks ainult helid, siis ei saaks muusikat olemas olla. Vaid pausid loovad selle võimaluse. Niisiis – SEE saab tekkida vaid pausides. Sama on hingamisega: kes tegelevad hingamistehnikatega, need teavad, et iidsed targad on andnud juhtnöörid: peale alakõhtu sissehingamist tuleb teha paus, peale väljahingamist jälle paus. Neis pausides on transformatsioon võimalik.

Kas sa arvad, et läbi meditatsiooni on võimalik maailmas paremaks elupaigaks muuta või vajab inimene meditatsiooni vaid enese leidmiseks? Mida mediteerimine sinu elus on muutnud?

Ma olen mõelnud, et kui suudaks teha nii, et ühel kindlal päeval kõik üle maailma teeksid näiteks Osho dünaamilist meditatsiooni (mis muide on teaduslikult uuritud ja kasutusel paljudes haiglates kui stressi, pingete, depressiooni vabastaja), siis ma spekuleerides arvan, et maailm muutuks 10% paremaks paigaks. Ainult juba ühest korrast. See meditatsioon on aidanud inimesi palju, isegi vabaneda narkootikumide sõltuvusest. Ei tohi aga tekitada illusiooni, et teen korra või mingi arv kordi, ja kohe on kõik muutunud. Peab olema järjepidev. Nagu ka spordis – teed rohkem, siis ka tulem on teine. Illusioonid on ohtlikud – et aitab piskust. Tegeleda tuleb. Tänapäeva Eestis on minu arust märgata palju selliseid imesoovimisi: et keegi teine inimene, või teatud mittemateeria vormid (haldjad, inglid jne) muudavad su elu imeks. Sellise mõtteviisi korral jääb inimene abituks ja sõltuvaks, kaotab veelgi rohkem usaldust iseenda väe suhtes. See on ebakindluse suurendamise tee. Mitte neile, kes seda pakuvad, vaid neile, kes sellest sõltuvaks on muutunud. Lootus on paigutatud kellessegi / millessegi ja iseennast ei väärtustata. Aga igaüks on siia ilma loodud põhjusel, et teda on vaja, ta on millegi osas väga väärtuslik, ta on armastatud sama palju, kui keegi teine, ta ON võrdne. Iga inimene saab arendada endas välja peene tundlikkuse, seda võib nimetada selgeltnägemiseks või muuks. Minu arust parim toetus abi otsijatele on, kui need inimesed, kes on endas selle tunnetuse välja arendanud, annavad teistele teada, et ka sinus on sama vägi. Ma ei ole sinust erinev, sinul on samad võimalused, ainult sa ei ole neid kasutama õppinud. See oleks toetus ja tõeline abi. Ning siis õpetavad teisi oma tunnetust välja arendama. Nii annavad nad teistele sõltumatuse: teised õpivad samuti selgeks, kuidas oma sisetunnet, intuitsiooni kuulata, ning ei pea enam kellestki sõltuma.

Nagu ükskõik mis asja elus õppides, on tarvis seda teha. Kui tahad saada meisterkokaks, siis pead sa veetma aega köögis pliiti ees, kokaraamatuid lugedes, retsepte nuputades jne. Päevast ei piisa ,nädal jääb väheks. Kuude pärast hakkad märkama muutusi, aastatega saad vilunuks. Miks aga vaimsel teel oodatakse kiiret imet? Äärmiselt üksikutega juhtub ühepäeva ime. Ei maksa raisata oma elu illusioonile. Ja võib juthuda, et kui sa iga päev enadaga toimetad, siis järgmisel sekundi murdosal oled sa päral. See võimalus on alati ja igaühel. Aga see vajab 100 %-list usaldust, selle hetke sügavusse sukeldumist ja julgust kogeda, et su ego lahustub ja sa oled „mittemiski”.

Kuidas oled seotud Osho Meditatsiooni Keskusega Eestis?

Ma jõudsin Osho juurde 2016 aastal, enne ei teadnud ma Oshost midagi. Õppisin Haapsalu Nejingi koolis Hiina traditsioonilist meditsiini ja ühe suvekursuse ajal läksin raamatukokku ja mu käsi võttis ise riiulist Osho raamatu „Pole vett, pole kuud”. Esimesest leheküljest alates olin ma kodus. Mul oli selline tunne, justkui oleksime Oshoga lapsepõlvesõbrad ja ta pajataks koos kogetud seiklustest, mille peale ma ei ole enam mõelnud, kuid mis on mul ometi teada ja tallel. Mõned vähesed asjad on olnud rohkem unustustehõlmas, aga peamiselt muu kõik meeldetuletamise asi. Nii omane on Osho maailmavaade ja arusaam mulle. Siis avastasin ma ootamatult Veet Mano, tänu oma tütardele ja tänu sellele, et ta oli Venemaa „Selgeltnägijate tuleproovi” finalist. Mina televiisorit peamiselt ei vaata, aga tütar nägi saadet ja soovitas järgmisel päeval saadet järele vaadata, kuna Mano on Osho õpilane. Kõik teadsid, mis roll on Oshol mu elus, ja sellest siis ka soovitus. Kui nägin Mano silmi, tekkis täielik usaldus ja me läksime tütardega koos Moskvasse tema seminarile ise kogema ja seal esitasin talle ka kutse Eestisse tulekuks.

Nii sai alguse Osho nägemuse jagamine Eestis. Mano soovitusel läksime kõik kolmekesi kuue kuu pärast Osho Rahvusvahelisse Meditatsiooni Keskusesse Punesse ja seal tegime läbi väljaõppe, et saada Osho meditatsioonide juhendamiseks ja keskuse loomiseks Eestis vajalik sertifikaat. Nii sai alguse Osho Meditatsiooni Keskus Tallinnas.

Kas see tegutseb ka täna?

Jah, Osho Meditatsiooni Keskus Tallinnas tegutseb ka täna, pakkudes meditatsioone ja erinevaid arengukursusi.Keskuses tegutsevad erinevad juhendajad, kes kõik on Osho Rahvusvahelise Meditatsiooni Keskuse litsentsiga.

Lisaks aga on keskuselekõrvale loodud ka Eesti Meditatsiooni Kool. See idee tekkis mul ühe Osho meditatsiooni vaikusehetkel. Üllatusin ja järgnesin: järgmisel päeval sai kool loodud. Eesti Meditatsiooni Koolis saavad inimesed kogeda samuti kursuseid, eraseansse, Osho meditatsioone ja teraapiaid, mis juhatavad nende arenguteed. Kui ma Osho Keskuses juhendan meditatsiooni, siis on see vaid lühike instruktsioon + meditatsioon. Kui ma koolis juhendan sama meditatsiooni, siis nagu sõna „kool” ka väljendab, annan rohkem teadmisi ka üldiselt meditatsiooni kohta. Koolis on rohkem juttu ja selgitust, küsimusi ja vastamist. Ehkki vaid kogemus on elumuutva mõjuga, on vahel väga vajalik ka vastata küsimustele ja natuke selgitada. Mäletan, kui mina alustasin mediteerimist, polnud mul kelleltki midagi küsida – et miks ma tunnen nii ja mida teha siis ja… Vahel oleks väga tahtnud. Muidugi on see vaid meie mõistus, kes seda ihaleb, aga nii on, me ei pea ka jäigalt ranget joont pidama, võime anda mõistusele toitu, oluline on, et me teeksime seda teadlikult, et saame aru – seda vajab meie ego praegu. Sa võid kõike teha – sel pole tähtsust, mida sa teed, ainus oluline asi on, et sa oleksid sellest olevikuliselt teadlik. Oluline on saada kontakt sellega, kes märkab, kes näeb, kes kuuleb – vaimsed praktikad nimetavad seda vaatlejaks, tunnistajaks olemine.

Koolis me õpime käima seda teed nii ühiselt koos mediteerides, kui ka eraviisilise juhendamise abil individuaalseansil.

Kas sul on eestlastele midagi soovitada, et lõppeks see kohutav vihakõne ja negatiivsus? Mida inimene peaks tegema, et ta elu tõusvas joones kulgeks? On sul mõni soovitus?

Mõned soovitused: too ellu rohkem armastust, alustades enda armastamisest.

Hakka armastama end just sellisena nagu oled. Loobu kritiseerimast, hindamast, võrdlemast. Tean, et see on aeganõudev harjutus, aga kui sa ei alusta, siis ei pääse ka kunagi sellest lõksust välja. Kui aga hakkad praktiseerima sallimist, aktsepteerimist, siis märkad, et pruugib sul vaid vaadata midagi iseenda juures (mõnda tunnet, mõtet jne), kui see lahustub nagu suhkur vees. Pole midagi muud vaja. Ainult pane ennast tähele ja hakka sallima.

Seepeale suureneb ka välise aktsepteerimine.

Kindlasti ei saa olla salliv teiste suhtes, kui iseenda suhtes ei olda. Kogu käitumine, mis on ühe inimese puhul nähtav, näitab et just nii käitub ta ka iseendaga, just niimoodi mõtleb ta ka iseendast, just niimoodi. Nii et kui sa näed kedagi näiteks ütlemas halvasti, siis õpi olema kaastundlik – sest sa näed sel hetkel, mida see inimene endaga on teinud. Sa näed tegelikult tema hirmu ning selle sügavust.

Kaastunde all ei mõtle ma haletsemist, vaid kaastunne on armastuse kõrgeim vorm. See sisaldab armastust, sallivust, vabadust…

Kui sina oled oma teel kaugemale jõudnud, suudad sallida iseennast ja ka teistsugusust, siis ei avalda miski sulle mõju. Kui keegi ütleb midagi halvasti ja sa vihastad, siis on see sinu enda viha, mis üles kerkib. Mitte keegi ei saa su seest ju välja tirida seda, mida sinu sees ei ole. See peab sinu sees olema, kui ta pinnale tuleb. Ja see on hea, et ta tuleb pinnale – siis saad sa teada, et see “asi” on sinu sees. Ja vaid sel juhul, kui sa teadlikuks saad, kui see pinnale on tulnud, vaid sel juhul on sinul võimalik sellest lahti saada. Igaveseks.

Nii et ole tänulik. Sina saad oma koormat vähendada, kui on neid, kes su prügi pinnale kergitavad. Just seda on vaimses kirjanduses peetud silmas, kui on öeldud, et teised on me abistajad.

Neid sõnu siin on kerge kirjutada. Tee aga sinnani on enamjaolt pikk. Ka vaevaline, meie enda ego tõttu. Osho aktiivsed meditatsioonid aitavad tänapäeva inimesel sinnapoole liikuda. Kui on soov jõuda heaoluni, siis tuleb teha õigeid asju. Tuleb selgelt vahet teha, mis on meditatsioon, mis juhib sind isetusse ning mis on kehaline lõõgastus koos kujutlusrännakuga. Vastavalt soovitavale tulemusele, on igaühel võimalik valida tehnika.

Hakka iseendale „jah” ütlema. Ja seejärel lubad ka teistel olla nende endi moodi. See on armastuse tee. Armastuse aluseks on jaatamine, tingimusteta.

Veel on hea teada, et armastus ja hirm on ühe telje kaks otsa. Teraapiates tegeletakse sageli hirmu vähendamisega, aga on veel üks tee: alustada teisest otsast – tegeleda armastuse suurendamisega. Kui armastus suureneb, siis hirm väheneb iseenesest just seetõttu, et nad on ühe telje kaks otsa.

Kas tõesti Eesti on täis valgustunuid, kes teavad, kuidas luua virgumisele juhendavaid meditatsioone sellises koguses?

Olen muudkui imestanud, kuidas tänapäeval mitmed inimesed loovad nädalas 2-3 „meditatsiooni”.

Osho, kes oli valgustunud ja tunnetas eksistentsi sügavusi ning tõde, kes puudutas sellist universaalset ruumi ja oli nii loominguline, et iga päev oleks ta võinud luua paarkümmend meditatsiooni, tõi miskipärast maailmale vaid 11 aktiivset meditatsiooni.

Buddha lõi vaid ühe meditatsiooni – Vipassana.

Kas see pole mitte mõtlemapanev? Ja küsimusi tekitav?

Oleks hea, kui me oskaksime hoida pühadust. Seda ka sõnade suhtes. Nagu „meditatsioon”. See on eriline seisund. Zen mungad, pühakud ja iidsed müstikud – kõik on kaua ja palju pidanud seda teed käima, enne kui on pärale jõudnud– meditatsiooni. See sõna ja seisund ei peaks olema igapäevaselt äralausutud. See võiks märgistada erilist teadvuseseisundit. Kui me seda igal pool aga kasutame, siis ta kulub ära ning kaotab oma väe. Selle üle võiks mõelda. Piiblis näiteks on samuti öeldud: „Sina ei pea Jumala nime mitte niisama suhu võtma”. See tähendabki seda – hoia pühana seda, mis on eriline; ära lörtsi seda ära, muidu on kerge sattuda eksiteele.

Vabaneda illusioonidest

Kõik me oleme ilmselt kuulnud, et inimene on just nii mugav nagu tal lastakse olla (on ka erandeid, aga erand kinnitab reeglit). Mugavusest just on inimesel kerge ka illusioonide teele liikuda.

Inimesed tahavad, et sünniks ime, tahavad, et asjad muutuksid ruttu ja täielikult, et muutus tuleks lihtsal viisil, et ise ei peaks palju midagi tegema, et keegi teine teeks justkui nende eest midagi ära – nende elu heaks, et panen riiuli peale selle kauni kristalli ja minu ellu tekibki kannapööre… Nii palju illusioone mahub inimesse!

Ma soovitan, et inimesed hakkaksid tegema iseenda jaoks nn päris asju – tegevusi ja et nad ei loodaks teiste peale ega seaks end teistest sõltuvusse. Sõltuvus pärsib sinu enese loovust ning usaldust. Usaldust enda suhtes, usaldust (sinu) elu suhtes.

Soovitan, et inimesed võtaksid kätte ja õpiksid ise ära, kuidas end ise aidata ning vabaneksid sõltuvusest.

Oluline on märgata ka seda, et kui ollakse katsetanud midagi mis ei ole teatud aja jooksul tulemust andnud, siis tuleb otsida muid võimalusi. Ei ole mõtet seista ukse taga, vale võti peos ja proovida järjekindlalt sellega ust avada. Kui see võti ei keera, siis on ta lihtsalt vale võti selle ukse jaoks, ning tuleb leida õige võti.

Ja vastupidi – kui kogetakse, et miski on aidanud, et elus on toimunud positiivsed muutused, siis sellega tuleks jätkata. Miks katsetada teisi võtmeid, kui õige on leitud? Süvene sellesse, mis on aidanud, tee seda rohkem, tee seda sagedamini intensiivsemalt, pühendu sellele… ja siis sa näed nn. imet. Olen palju kokku puutunud sellega, et inimestel tekivad tõeliselt positiivsed muutused oma ellu, ja siis jäetakse see pooleli, siis minnakse otsima muud, võib olla kergemat varianti. Ühel päeval helistatakse ja öeldakse, mul on jälle see vana asi tagasi tulnud ja tunnistatakse, et ma ei ole enam mediteerinud… ehkki tean, et peaks. Vastus on lihtne. Ei pea. Kui ei taha. Sinu elu ja sinu otsus. Nüüd on võti su käes, nüüd sa tead, et see keerab seda ust ja nüüd on see sinu otsus, kas sa tegutsed – keerad ukse lukust lahti või mitte. Vahel on hea omada pisut enesedistsipliini.

Me emotsioneerime palju – ütleme kellelegi halvasti, suhtume negatiivselt juba eos jne. See tuleneb sellest, et me identifitseerime end välisega, sh oma emotsioonidega, mõtetega jne. Me oleme kleepunud oma emotsioonide külge kinni. Aga see on pikem ja pisut keerulisem jutt.

Inimese emotsioonid kontrollivad teda, mitte tema inimene ei kontrolli emotsioone. Inimene on justkui tühi paat meretuulte käes hulpimas. Kui aerutada, siis saab paat suuna ja kui teada kus on kallas, siis jõuab ka pärale. On tehnikad, mis õpetavad emotsioone vabastama. Veet Mano näiteks õpetab oma kursustel mõnda neist meetoditest ja Eesti Meditatsiooni koolis me teeme meditatsioone, mis samuti transformeerivad emotsioone.

Hea on jõuda sinnani, et viha lahustuks enne, kui see teeb kurja kas endale või teistele.

Viha ja negatiivsus – see on iseenda haige haav.

Lõpuks võiks öelda, et unusta mugavus ja võta endale vastutus oma elu eest. Mina saan soovitada ikkagi vaid enda ja osalejate positiivsetest kogemustest lähtuvalt Osho aktiivseid meditatsioone, sest need on toiminud ja toimivad. Neid tehakse üle kogu maailma ja mõju on ka teaduslikult uuritud. Proovige teha regulaarselt vähemalt 2-3 korda nädalas mõnda Osho aktiivset meditatsiooni, ja on vägagi tõenäoline, et näete, kuidas ellu tulevad muutused.

Minule võib kirjutada julgelt ja küsida abi või nõu. Saan toetada mitmeti, kuna olen erialalt ka psühhoterapeut, nõustanud aastakümneid lapsi, täiskasvanuid, abielupaare. Nüüd aga lisan peaaegu alati meditatsioonid seansile lisaks, sest minu kogemuste põhjal aitavad need rohkem kui mis iganes teraapia. Abistamine toimub nii kohapeal kohtudes, kui ka interneti abil, kus saame teha meditatsioone ning seansse nii, et mina olen siin ja sina oled omas kodus, endale sobival ajal ja me liigume koos…. See on väga mugav võimalus.

Mulle meeldib eestlastele pakkuda erilisi asju: lisaks Osho võimsatele meditatiivsetele teraapiatele, mis suudavad inimeste elusid muuta, kutsun teid juulikuus ka iidse zen kloostritehnika kursusele, See kursus toimub väga ranges distsipliini õhkkonnas – ollakse maailmast eraldatud 7 ööpäeva, ilma mobiilideta, ilma omavahelise suhtluseta, otsavaatamisteta, peeglisse vaatamiseta jne. Spetsiaalsete koanide abil (koan on mõistulause, milele ei saa loogilise mõtlemise abil vastata), liigutakse iseenda pärisolemuse juurde. See tehnika on vaid neile, kes on tõsiselt vaimsel teel ja valmis oma sügavusega kohtumiseks.
Kindlasti tasub vaadata ka teisi erinevaid toimuvaid kursusi.

Margit Peterson

Tags: No tags