Seeda Randroo/Chandini Sarita
Meditatsioonikooli looja Seeda Randroo sai hingestatuse Osho õpetusest
Eesti Meditatsiooni Kool on koht, kus hingeteedel rändajad võivad endas selguse, tasakaalu ja elurõõmu leida ning ennast avastada. Kooli loojaks on Seeda Randroo ehk idamaise nimega Chandini Sarita, naine, kes oma sügavamad teadmised ning õiguse teisi juhtida omandas Indias Punes, OSHO Rahvusvahelises Meditatsiooni Keskuses.
Seeda motoks on: „Ma saan elus teha ning teistele edastada vaid seda, millesse ise tõeliselt usun”. Tema kursustel on võimalik omandada palju erinevaid tehnikaid, et nende abil liikuda sügavamale meditatsioonitasandile, suurema sisemise selguse suunas, kogeda erinevate meditatsioonide mõju ning saada teadmisi nii konkreetsete tehnikate kui ka meditatiivse tee kohta laiemalt. Vajalikke sügavamaid kogemusi ja teadmisi saavad needki, kes juhivad täna ise (alternatiiv)gruppe või plaanivad seda teha.
Tee algas lapsepõlvemaalt ja loodusest
Seeda leiab, et tema siirdumine meditatsiooni juurde algas lapsepõlves ning edasine elu tõi ta sammukeste haaval lähemale praeguseks leitud teele. Tähtis on seejuures vabadus, lapse õigus ise läbi õnnestumiste ja kukkumiste õige teeots üle leida. Olulised on ka inimesed kõrval, kes on nii või teisiti teejuhtideks.
“Arvan täna, et minu elu määras väga suuresti see, et sain kasvada maal keset loodust ja see, et olin üksiklaps, kelle ümber tiirutas kolm täiskasvanut. Jah, on justkui imelik välja öelda, et oli hea, et kõik tehti ette-taha ära, kuid sellel on ometi ka valgem pool: mul oli väga palju aega ˗ sain kükitada tundide kaupa oja ääres ja vaadata, kuidas vesi üle kivide vulises. Lummav! Sain kõndida mööda porist külateed pea kuklas tähtede poole. Lummav! Sain kukkuda porri ja tunda rahulikult, ilma, et keegi selle eest noomiks, pori tekstuuri. Taas lummav! Sain vaadata tundide kaupa nina lömmis vastu akent, kuidas vihm mööda klaasi niriseb ja tuul aias puu küljest rebinud lehed sellele kleebib. Mul oli aega olla enda jaoks. Oli see meditatiivsus? Nüüd tean, et oli. Lastel on see käepärane seisund – nad on looduse ja loomulikuga rohkem tuttavad, kui neile vaid jäetaks nende aeg …
Võib-olla just sellise lapsepõlve tõttu tundsin ka hilisemas koolieas tõmmet spirituaalse maailma suunas ning teadmatus ja see, millel ei olnud kindlaid piirjooni, mis ei olnud tehete-valemite-reeglitega formuleeritud, elavdas mu meeli. Tundus põnev, kui vastused ei olnud käepärast kohe võtta, kui pidi intuitiivselt tunnetama, hoidma oma meeled erksad, et aduda lahenduskäike.”
Psühholoogia sai hüppelauaks
Ühel päeval oli vaja teha valik, kuhu minna õppima pärast keskkooli ja ta valis psühholoogia. Kuna tookord oli ülikooliõpingute lõpetaja rohkem spetsialiseerunud teaduslikuks kui praktiliseks tööks, tuli kindlasti teadmisi täiendada ning nii käis noor naine läbi ka geštaltterapeutide kursuse. Psühholoogiline nõustamine, mis sai Seeda tööks, on ta enda sõnul suures osas kohtumine tundmatuga või siis peidetud asjade otsimine.
“Seal ei ole ühest vastust. Isegi kui „võrrandi“ vastus on sama (näiteks keegi on õnnetu), on tegurid selles „võrrandis” väga erinevad. Seal ei ole võimalik öelda, et 1+2=3. Tegureid ja tehet tuleb tunnetada, loogikaga on seal vähe pistmist. Kõik oleneb konkreetse inimese suhtumisest ja tunnetusest. See maailm võluski mind – aidata inimestel leida üles selle keerulise „võrrandi“ tegurid ning liikuda vastuse poole, mis neid õnnelikumaks teeb.
Selle eluetapi lõppedes tundsin tugevat vajadust muuta oma elu. Ühtpidi oli tegu paratamatusega, teisalt aga tunne, et miski on minu jaoks ammendunud. Nagu ikka, nii on kõik omavahel seotud ja täna tagasi vaadates võin vaid tänulik olla, et ei hakanud kannatlikku meelt rohkem arendama.”
Raamatud on täisverelise elu ja teadmiste alus
Inimene, tsivilisatsioon ja haritus on lahutamatult seotud raamatutega. Enamiku inimeste elus on tähtis üks, mitu või väga palju raamatuid, mis on suunanud, andnud elu mõtte. Seedat mõjutasid oluliselt mõned erilised köited, millest kumas nii uudsust kui äratundmist.
“Raamatud on hämmastaval kombel mu elus väga suurt rolli mänginud. Mitte niivõrd, et ma neid mitmekaupa päevas läbi oleksin lugenud, kuivõrd selles osas, et teatud hetkedel on konkreetsed raamatud näidanud mulle kätte uue suuna.
Nii oli see ka 1990ndate lõpus, mil “Seneca. Kirjad Luciliusele” pani aluse just sedasorti raamatute lugemisele ja ilukirjandus oli mu jaoks kadunud. Jah, tänaseni ei ole ma enam lugenud teiste inimeste elumaailmasid, vaid jäänud selle kirjanduse juurde, mis on pannud sügavalt järele mõtlema, tunnetama elu laiemalt. Teine raamat, mis mu elus 90-kraadise pöörde suutis tekitada, oli Osho „Pole vett, pole ka kuud”. Sealtpeale lugesin peamiselt vaid Oshot, üksnes paar Eckhart Tolle’i ja Krishnamurti raamatut vahepeal, ei midagi muud. Nüüd juba 8 aastat. Tänaseks on mul palju Osho ingliskeelseid raamatuid, kuid seni lugesin eesti keelde tõlgituid uuesti üle. Nagu hea raamatu puhul ikka, leiab sealt alati midagi uut vastavalt sellele, milleks valmis ollakse. Kohe alguses tundus nagu tuletaks Osho mulle meelde asju, mida ma isegi kusagilt kaugest ajast teadsin, kuid mis justkui oleksid vahepealsel ajal unustusse vajunud. Ta tuletas mulle neid asju meelde ja tema raamatud on mu jaoks selged ning lihtsad.”
Uus tee ilmus silme ette läbi valude
Nüüd ongi Seedale igapäevategevuseks saanud Osho õpetuse jagamine: OSHO Keskuse loomine Eestis; tema aktiivsete meditatsioonide juhendamine; tema endiste õpilaste kursuste korraldamine siin ja veel palju muud. Tagasivaates oli päralejõudmine omamoodi Kolgata tee ˗ nagu paljude avastustegi puhul, jõudis Seeda tänasesse läbi valude nii otseselt kui kaudselt.
“Tunnen end lõpuks oma teel olevat ja see tunne on hea. See on nagu mõnusalt soe suveõhtu, kus päike enam ei kõrveta, sääsed ei sega ja kus istud vaikselt oma aianukas paljad jalad vastu pehmet muru, ümberringi vaikus ja rahu. Samas see, kuidas selleni olen jõudnud, on olnud täis käänakuid. Kui ei tunne ära otseteed, eks tuleb siis minna ringiga. Nii sain ootamatult ühel kevadel tugeva valu alaseljas, mis ei võimaldanud valutult teha ainsatki liigutust. Olukord oli püsiv kuni selleni välja, et öösel ei saanud end isegi ühelt küljelt teisele keerata ilma, et und poleks kaotanud. See periood kestis terve pika aasta, isegi poolteist. Olen olnud enamjaolt seda meelt, et iga „rike” on meie jaoks õpetaja ja et kui muidu aru ei saa, millist muudatust tuleks teha kas siis oma elustiilis, suhtumises endasse või elusse üldse, siis valu või muu füüsiline märk tuleb appi teed näitama. Nii ei käinud ma massööride vahet, vaid püüdsin aru saada, mida ma ei mõista ehk siis teisiti: mida muuta. Ei jõudnud vastuseni, küll aga kohtusin inimesega, tänu kellele jõudsin Hiina Traditsioonilise Meditatsiooni Kooli, millest algas mu meditatsioonitee.
Aasta 2006. Mediteerisin esialgu selg vastu seina ja ei kujutanud ettegi, et saaksin kunagi teisiti, s.t seljatoeta istuda. Juhtus aga, et pärast ühte eriliselt pikalt kestnud Vipassana meditatsiooni, mis on sirge seljaga liikumatult istumine, võisin ootamatult kogeda, et kusagil 70 protsenti seljavalust ja jäikusest oli järgmiseks hommikuks kadunud. Olin valmis minema mõne kuu pärast viiepäevasele rahvusvahelisele meditatsiooniseminarile, mis oli uskumatu, kuid tõsi!”
Idamaa muutis sisemaailma ja äratas luuletaja
Senise maailma kadumine ja uue tunnetamine on ilmselt ülim muutus, mis tuleb igal hingemaailma jõudnul paratamatult läbi teha. Seeda alustas Hiinas ja jõudis Indiasse, saatjaks vanad õpetused ja ees iidsete tarkade jäetud jäljed. See on justkui hüpe tundmatusse, mis lõpeb ärkamisega kaunil liivarannal, kus kõik on uudne, kuid samas tuttav. Uued vibratsioonid äratavad inimese algse omapära, mida ta veel ära tundnud ei ole ja äratas sel teekonnal soovi panna mõtted luuletustesse.
“Neijingi koolis hakkasin vanade õpetlaste tarkusi ja elunägemust väga sügavalt tunnetama – hoopis teisiti kui seni. Hakkasin selgemalt mõistma nii nähtavat kui nähtamatut, tajuma teistmoodi seoseid. Juba esimeselt seminarilt naastes toimus midagi, mis kolmeks kuuks muutis mu elu täielikult ˗ tulin koolist koju, võtsin millegipärast kätte arvuti ja sõrmed hakkasid kirjutama … Tekkisid luuletused, kus minu roll oli vaid kiiresti klõbistada klahve. Muud osa mul polnudki, sest kõik justkui voolas iseenesest. Neid tekkis ikka päeva jooksul oma kolmkümmend tükki. Ma polnud kunagi ridu-riime harjutanud ega nende lihvimist õppinud, polnud kunagi kirjutanud sahtlinurka. Ma ei teadnud sellest maailmast rohkemat, kui ükskõik kes teine, kellel on kooliaastate jooksul tulnud kohustuslikus korras mõni üksik luuletus paberile panna. Tänaseks aga ma ei tea enam, kui palju mul neid on, kuid viimased olen paigutanud kohe, kui tekivad, keskkonda, mida nimetatakse Poognaks. Seal on palju autoreid ja teoseid kommenteeritakse omavahel, mis on põnev ja hoiab meeled erksana.
Armastan seda seisundit, milles voolab luule. Selles on valdamas teistsugune tunnetus, mida ei oskagi täpselt kirjeldada, aga tihti on nii, et kui luuletus on tekkinud ja ma selle üle loen, jääb küsimus, et mis see siis on või mida see õieti tähendab? Kui aga möödub kuu või kaks ja juhtun oma ridu uuesti lugema, saan aru, mida need tookord öelda tahtsid … .”
Osho raamat kõnetas ja näitas teed
Üks raamat võib muuta elu. Seedal oli selleks legendaarse meditatsioniõpetaja Osho “Pole vett, pole ka kuud”. Üks Osho õpilastest, tervendaja Veet Mano, on öelnud, et õppis temalt maailma ˗ inimesi, olukordi, minevikku ja muudki tajuma ehk “lugema”. Seda energeetilist sähvatust võib saada ka Osho loomingust.
“See kool on toonud mu elukäiku üha enam tähtsa muutuse: ühel päeval siis tõmbas mu käsi kooli raamaturiiulist välja Osho „Pole vett, pole ka kuud”. Mind ei huvitanud sugugi, mida Osho kohta räägiti või milline kuvand tema ümber on loodud. Ta kõnetas mind ja vaid see omas tähtsust. Mul ei ole juba ammu olnud unistusi stiilis, et tahaksin elult seda või teist … Nii ei osanud ma ka siis millestki unistada ja lihtsalt lugesin. Nägin ju küll, et iga raamatu lõpus on OSHO Rahvusvahelise Meditatsiooni Keskuse kohta info, aga see ei puudutanud mind. Sinna minek tundus nii võimatu, et mul ei tekkinud isegi ühtegi sellekohast mõtet. Kaks aastat tagasi aga helistas mu tütar, kes oli juhuslikult näinud televiisorist Veet Manot, kes on olnud Osho õpilane ning sõber, ning soovitas vaadata järgmisel päeval kordussaadet.
Televiisorit ei vaata ma peaaegu üldse, kuid kordussaadet siis vaatasin. Pärast seda lendasime mina ja mu kaks täiskasvanud tütart Moskvasse Veet Mano seminarile. Kogesime kolmepäevast seminari, tundsime iseendas muutusi ja kutsusime Veet Mano Eestisse. Kolme nädala pärast toimuski Eestis tema esimene kursus. See hea energia, mis Veet Manoga koos käib, on aidanud väga paljusid inimesi siin ja nende kursuste korraldamine on olnud rõõm.”
Tunded, mida peab kogema
Paljud inimesed on käinud Indias, et ennast ja selle maa tarkusi avastada. Mõnel on see õnnestunud, teistel on tulnud üle elada pettumus. Seeda ja tema tütarde jaoks oli reis Punesse midagi uskumatut, mis pani endalt küsima: kas see on tõesti reaalsus? Suur osa toimunus oli Veet Manol.
“Kui Veet Mano ütles, et nüüd tuleks minna meil kõigil kolmel Punesse ja teha läbi Osho võimsaim meditatiivne teraapia „Müstiline Roos”, ei arvanud ma esialgu midagi. Ma justkui ei uskunud, et see nii toimubki. Ja ometi nii juhtus. Sel väga varasel hommikutunnil, kui olime kohale jõudnud ja istusime teisel pool keskuse aeda asuva hotelli väliterrassil, jõime teed ning ootasime väravate avamist, küsis üks mu tütardest: „Ema, kas sa suudad uskuda, et oledki nüüd OSHO Keskuses?” See ei olnud siis veel minuni jõudnud, nagu on teistegi asjadega, mis on väga ootamatud ja kiiresti juhtunud – neist ei saa vahel sama ruttu aru, kui kiirelt need toimunud on. See on nagu kaja, mis kostub vastu hiljem.
Tegime läbi väga võimsa teraapia – ühel nädalal iga päev kolm tundi naermist; teisel nädalal iga päev kolm tundi pisaraid ja kolmandal nädalal iga päev kolm tundi sisevaatlust. Oli suur puhastustöö, muutusi tekkis isegi väliselt – silmad olid suuremad ning selgemad – justkui süütu lapse omad.
Punes sai läbitud mitu vajalikku juhendaja kursust. Tuli saada litsents OSHO Meditatsiooni Keskuse rajamiseks Eestis, meditatsioonijuhi litsents ja kuna Osho „Müstiline Roos” oli nii tuntavalt muutusi tekitav, siis tegin läbi ka selle juhendaja kursused, et saaksin pakkuda „Müstilise Roosi” kogemisvõimalust ka eestlastele siin, kodumaal.
Punes tutvusime OSHO Rahvusvahelise Meditatsiooni Keskuse parimate juhendajatega, kellest mitmed käivad täna Eestis kursusi läbi viimas. See teeb väga rõõmu. Mitmetegi riikide esindajad ei mõistnud, kuidas me saime nad Eestisse käima, sest nemad on aastaid proovinud – tulutult. See oli paljuski tänu Veet Manole.
Tagasi tulles sai loodud OSHO Meditatsiooni Keskus Tallinnas Nõmmel, kus toimuvad lisaks välisjuhendajate kursustele regulaarselt ka Osho aktiivsed meditatsioonid ning meie endi korraldatud kursused.”
Hingepuhastus avab uusi võimalusi
Paljud inimesed on kogenud imesid, kuid sageli vaid ühekordselt. Meditatsioon aga võib avada imedelaeka, millest lähtuvad sähvatused saavad teejuhtideks. Ka kooli loomise idee oli sähvatus, mis muutus reaalseks tegutsemiseks. Nüüd on paigas lähim tegevuskava ja kool ootab huvilisi suvisesse meditatsioonilaagrisse, sest loodus avab ohtralt meeli.
“Palju häid ideid on mul tekkinud läbi mediteerimise. Olen õppinud neid ootamatuid sähvatusi juba usaldama. Nii juhtuski, et ühe Osho aktiivse meditatsiooni ajal tekkis idee Eesti Meditatsiooni Koolist. Mäletan end pärast meditatsiooni veel mõtlemas, et selline asi on Eestis kindlasti juba tehtud ja et miks selline idee siis üldse … Läksin tol õhtul koju, istusin arvuti taha, avasin äriregistri ja ei suutnud hästi uskuda ˗ sellist kooli ei olnud!
Nagu ütlesin, olen muutunud suhteliselt usaldavaks ja „sõnakuulelikuks” selliste sõnumite osas ja nii ma selle kooli siis ka rajasin. Kõike täna veel täpselt ei tea, kuid ega ei peagi kohe teadma. Nüüd oskan elada rõõmuga neil aegadel, kui mõnda asja ette teada ei olegi ˗ varem kartsin oma elus sellist tundmatust vist kõige rohkem. Eesti Meditatsiooni Kooli mitme kuu kava on paigas suvelaagrini, mis toimub 10.-12. juulini. Toimuma hakkab igakuine nädalalõpukursus, kus on ka kaugemalt tulnud inimestel võimalik osaleda. On paar pikemat argipäevaõhtut ja laagriga läheme Eesti kõige põhjapoolsemale neemele – mere ja metsa rüppe ehk siis sinna, kus päike tõuseb ja loojub samas kohas ehk meditatsioonilaagri jaoks väga sobivasse keskkonda.
Usun, et koolis saab olema huvitav. Tulla saavad kõik: need, kes on juba teel ja soovivad liikuda üheskoos sügavamale tasandile; need, kes alles on leidnud või leidmas enda jaoks meditatsiooni; ka need, kes juhendavad ise meditatsioonigruppe või tahavad hakata juhendama, soovides saada rohkem isiklikke kogemusi. Teeme väga erinevaid meditatsioonitehnikaid ja jagame teadmisi.”
Asi, millest ei osanud unistadagi, on saanud reaalsuseks
Mõttetargad on naljatamisi öelnud, et unistamine on ohtlik, sest unistused võivad täituda. Niipalju, kui Seeda mäletab, ei ole tal aastakümneid enam unistusi olnudki, kuid ta adus seda asjaolu alles siis, kui ühel ammusel klassikokkutulekul endine klassivend sellekohase küsimuse esitas. Seeda jäigi vastuse võlgu ja on seda tänaseni, küll aga on ta tundnud sisemist kutset kuhugi …
Alates Hiina Traditsioonilise Meditatsiooni Koolist märkas sügavaid seoseid meditatsiooniga. Justkui üks ja seesama sõnum kordus muudkui: mine! Aga kuidas? Seda vastust ta sealt üles ei leidnudki. Et vaikne Vipassana on tänapäeva inimese jaoks sageli suureks katsekiviks ˗ on ju ühiskond, milles elame, täis ennast unustusse jätvaid kiirustamisi ja hulganisti problemaatikat ˗ oligi olukord vaatamata äratundmisele täis selgusetust. Mida selle teadmisega teha? Appi tuligi Osho „Pole vett, pole ka kuud”. Üks juhis järgnes teisele, teine kolmandale …
Punest leitud äratundmine on kätketud Seeda õpetajanimesse ˗ Chandini Sarita. Hindupärase nime lätted peituvad lapsepõlve ojavulinas ja taevakaares.
“Kokkuvõtvalt saan öelda: täitunud on kauneimaid unistusi ˗ miski, millest ei osanud unistadagi.
Mu nimest: chandini = kuuvalgus ja sarita = jõgi, voolamine. Kui olin Punes lõpuks need nimed ära tundnud enese jaoks, siis mitmeid kuid hiljem seostus, et lapsepõlvest ongi need kaks minusse kõige erksama jälje endast jätnud ning avaldanud kõige rohkem mõju ˗ s.o tundide kaupa kükitamist ojavulinat kuulates ja pea kuklas tähistaevasse vaatamist. Need nimed toetavad kulgemist mu teel. Tundsin Punes ära, et see, mida vajan, on kõige vana seljataha jätmine, olgugi, et kõik oli pakkunud väljakutseid, nii valusaid kui rõõmsaid. Tuli loobuda minevikujälgedest ja lõpetada nende üle analüüsimine stiilis miks või milleks, sest see, mida ma tõeliselt armastan, on teekond ˗ jälgede jätmine veel astumata rajal, mis pakub uusi hetki, uusi pilte, kus kogeda seda kõike uudishimu ja huviga. See on kui uue raamatu lugemine, kui veel ei tea, milline on algus, teemaarendus ja puänt.
Mõtisklus: Chandini Sarita/Seeda Randroo
“Millegagi alustades ei ole teada, kuidas see lõpeb. Voolata nii, et iga oksaraag jõesängis paneb värelema vee või iga kivi, mis sellesse visatud, tekitab veeringe, mille selgepiirilisus laienedes hajub … Ja ega sa ei saagi teada, kuhu need veeringid täpselt välja jõuavad, sest need lihtsalt ühinevad ülejäänud veega. Nagu jõgi, mis merre suubudes ühineb juba meres olevaga, aga ka sellega, mis sinna on veel saabumas. Olla jõgi ja voolata kogu aeg edasi, jättes maha ühe ning teise käänaku oma teel ˗ lihtsalt minna! Kui tuleb ette tamm, seisata leplikult, kuni vesi selle lõpuks lagundab. Ja ta teeb seda ükskord niikuinii! Olla paindlik, voolav ning pehme oma minekus ja just tänu sellele uskumatult tugev ning elujõuline. Kui põhjakivid tekitavad voolule takistusi, siis võtta seda kui loomulikku sel hetkel ning valguda pehmelt üle nurinata ja leplikult.
Kuuvalgus ei ole kõrvetav valgus, ei ole intensiivne. Kuuvalgus on tasane ja rahulikult teed valgustav. Tunnen rõõmu sellest, et on veel palju arenguruumi. On alati.”
Lisainfot leiab Eesti Meditatsiooni Kooli kodulehelt: www.eestimeditatsioonikool.ee
või aadressitelt: www.veetmano.eu ja www.facebook.com/OSHOestonian
Seeda luulet saab lugeda aadressilt: http://www.poogen.ee/author/6025
Õhtulehe artikkel Eesti Meditatsiooni Koolist