Vipassana meditatsioon, Gautama Buddha

Gautama Buddha – Vipassana meditatsioonitehnika looja elu ja valgustumine. Tõe tee.

563.saj. eKr. sündis Indias ühel kuningal poeg, kes sai nimeks Siddhartha Gautama Šākjamuni. Astroloogid ennustasid, pojast saab kas suur valitseja või ta hülgab kodu, valib munga tee ja saab budaks (buda tähendab: “see, les on mõistnud; virgunu”).
Kuningas tahtis, et tema pojast saaks võimas valitseja, ning tegi kõik selleks, et poeg ei puutuks kokku paleest välise maailmaga.

Siddharta abiellus kuueteist aastaselt, peatselt sündis ka poeg.

Kord siiski sattus kuningapoeg paleest väljapoole ning kohtas ringsõidul esimest korda elus rauka, pidalitõbist ja nägi ka surnukeha. Siis sai ta teada, et vanadus, haigused ja surm on igapäevased nähtused, ning teda haaras suur kaastunne.

Saamata enam rahu, mõtles ta selle üle sügavalt järele, ning otsustas lahkuda (õigemini – salaja põgeneda) kuninglikust vanglast. See toimus siis, kui ta oli kahekümne üheksa aastane.

Olgu öeldud, et kui ta peale valgustumist oma naist vaatama läks, oli naine ta peale vihane mitte seepärast, et Buddha ära läks, vaid seepärast, et ta talle ei öelnud. See solvas naist sügavalt, sest ta oleks lubanud tal minna… Buddha lahkus aga salaja mitte põhjusel, et naine ei oleks lasknud tal minna, vaid iseenda pärast – naisele öeldes ei oleks ta ise suutnud minna, kuna armastas oma naist.

534 eKr asus ta niisiis Tõe otsingutele, rännates ringi kui kerjus ja askeet ja proovides läbi ka kõige äärmuslikuma askeesi.

Satuunud Siddharta Bodh Gaya nimelisse maakohta, umbes 6 aastat pärast kodust lahkumist, otsustas ta ühel päeval ujuma minna. Kuna ta oli nälgimisest nõrk, oleks ta äärepealt jõe voolus hukkunud. Kuid siiski jõudis ta õnnelikult kaldale. Sel hetkel kuulis ta järsku ühe keelpilli heli ja ühtäkki mõistis ta, et mingi äärmus – ei äärmine askees ega äärmine hedonism ei vii sihile – nii nagu liiga pingul ja liiga lõdva pillikeelega ei ole võimalik saada head muusikat. Oluline on hoopis leida kesktee. Ta istus Bo puu alla (Ficus religiosa, bodhipuu), olles otsustanud enne mitte tõusta, kui on valgustunud. 49-ndal päeval, 528 eKr saavutaski ta virgumise. Temast sai Buddha.

Esmalt ta vaid naeris, kuna avastas, et midagi ei ole otsida väljaspoolt, vaid ainult iseenda seest. Peale valgustumist vaikis ta nädala, sest ta ei osanud-suutnud edasi anda seda, mida ta oli kogenud. Siis aga tasapisi hakkas ta oma kogemust ka teistega jagama, proovides seada sõnadesse seda, mida seada on peaaegu võimatu. Tema õpetust nimetatakse buddha dharmaks.

Buddha Šākyamuni maine elu lõppes 80. aastaselt Kusinaras (praegune Kushinagar) 483. aastal ekr, olle kinkinud maailmale Vipassana meditatsiooni.

*

Gautamaga umbes samal ajal elas ka Vārdhamāna Mahāvīra, kes on džainismi looja.