563.saj. eKr. sündis Indias ühel kuningal poeg, kes sai nimeks Siddhartha Gautama Šākjamuni. Astroloogid ennustasid, pojast saab kas suur valitseja või ta hülgab kodu, valib munga tee ja saab buddhaks (buddha tähendab: “see, les on mõistnud; virgunu”).
Kuningas tahtis, et tema pojast saaks võimas valitseja, ning tegi kõik selleks, et poeg ei puutuks kokku paleest välise maailmaga.
Siddharta abiellus kuueteistkümne aastaselt ja peatselt sündis ka poeg.
Olemuslikult on see tõsi: kõik on budad ja loomulikult ka mina pole erand. Ärge välistage mind.
Kuid see budasus on ainult seeme ja miljonitest seemnetest võibolla üks seeme puhkeb õitsele.
See viitab, et iga seeme võib õitsema minna. See on tohutu julgustus igale inimesele.
“Tõuk ei ole teadlik, et temast saab kord liblikas. Tõuk ei tea, et ta on sisemiselt Buddha, et ta on oma olemuses, oma seemnes Buddha. Kuid kuidas saaks tõuk olla teadlik, et temast saab kord liblikas? Ainus viis on olla ühenduses liblikaga: näha liblikat tuules ja päikeses lendlemas, näha teda kõrgel lauglemas, näha teda lendamas õielt õiele, näha tema ilu, tema värve… Võib olla sügav soov, sügav igatsus tekib siis tõugus: “Kas saaksin ka mina olla samasugune?” Just sel momendil hakkab tõuk ärkama, protsess on valla päästetud.
