Lao Tzu, valgustunud meister

Lao Tzu (või ka Lao Tze või Laozi) loogika mõistmiseks peate looma uued silmad, sest see on väga peen – see pole loogikute tavaline loogika; see on väga peene elu loogika. Kõik, mis ta ütleb, on pinnal absurdne; sügaval aga täielikus kooskõlas. Sellesse peab tungima. Tal on oma loogika: absurdi loogika, paradoksi loogika. Lao Tzu mõistmiseks tuleb oma meelt muuta. Kui te tema ütlustesse tungite, siis te lausa tunnete seda, mida ta ütles.

Kui proovite Lao Tzu’st aru saada, siis ta “siksakib”. Mõnikord näete teda minemas ida poole ja mõnikord läände, sest tema sõnul on ida lääs ja lääs on ida – nad on koos, nad on üks. Ta usub vastandite ühtsusesse. Ja nii elus ongi.

Nii et Lao Tzu on lihtsalt Elu eestkõneleja. Kui elu on absurdne, on Lao Tzu absurdne; kui Elul on absurdne loogika, on Lao Tzul sama loogika. Lao Tzu peegeldab lihtsalt Elu. Ta ei lisa sellele midagi, ta ei vali sellest midagi. Ta lihtsalt aktsepteerib ükskõik mida.

Buddha vaimsust on lihtne näha, väga lihtne; sellest on võimatu mööda vaadata, ta on nii erakordne. Kuid Lao Tzu vaimsust on keeruline näha. Ta on nii tavaline – ta tundub, et on nagu miee kõik. Tema hoomamiseks tuleb oma mõistmises kasvada. Buddha möödub sinust – tunned kohe, et kõrgem inimene on sinust möödunud. Ta kannab enda ümber kõrgema inimese glamuuri. Temast on raske mööda vaadata, peaaegu võimatu on temast mööda vaadata. Kuid Lao Tzu võib olla teie naaber. Võimalik, et olete temast mööda vaadanud, sest ta on nii tavaline, ta on nii erakordselt tavaline. Ja see just ongi selle ilu.

On ütlemine: “Lihtne on olla keeruline ja keeruline on olla lihtne”

Erakordseks muutumine on lihtne: on vaja ainult vaeva, viimistlemist, viljelemist. See on sügav sisemine distsipliin. Võite muutuda väga, väga rafineerituks, millekski täiesti ebamaiseks. Kuid tavaliseks olemine on tõesti kõige erakordsem asi. Ükski pingutus ei aita; mitte-pingutamine on vajalik. Ükski praktika ei aita, ei meetodid ega abistavad vahendid. On ainult mõistmine. Isegi meditatsioonist pole abi. Buddhaks saamiseks on abi meditatsioonist. Lao Tzuks saamisel ei aita isegi meditatsioon – ainult mõistmine aitab. Lihtsalt mõista Elu sellisena, nagu see on, ja elada seda julgusega; mitte selle eest põgeneda, selle eest mitte varjuda, vaid seista silmitsi, olgu see siis hea või halb, jumalik või kuri, taevas või põrgu.

On väga raske olla Lao Tzu või tunnustada Lao Tzud. Tegelikult, kui suudate Lao Tzu ära tunda, olete juba Lao Tzu. Buddha äratundmiseks ei pea te olema buddha, Lao Tzu äratundmiseks peate olema Lao Tzu – muidu on see võimatu.

Lao Tzu oli täiesti tavaline. Ja teisalt oli ta kõige erakordsem mees. Ta polnud erakordne nagu Buddha; ta oli erakordne hoopis teisel moel. Tema erakordsus polnud nii ilmne – see oli varjatud varandus. Ta polnud imeline nagu Krishna ja ta ei teinud mingeid imesid, kuid kogu tema olemine oli ime: viis, kuidas ta kõndis, kuidas ta välja nägi, kuidas ta oli. Kogu tema olemine oli ime.

Ta polnud kurb nagu Jeesus; ta võis naerda – kõhunaeru. Öeldakse, et ta sündis naerdes. Lapsed sünnivad ju nuttes, aga tema kohta öeldakse, et ta sündis naerdes. Mees, nagu Lao Tzu, peabki sündima naerdes. Ta pole kurb nagu Jeesus. Ta võib naerda ja tohutult naerda, kuid sügaval naerus on kurbus, kaastunne – kurbus teie pärast, kogu eksistentsi pärast. Tema naer pole pealiskaudne. Zarathustra naerab, kuid tema naer on erinev, selles pole mingit kurbust.

Lao Tzu on kurb nagu Jeesus ja mitte kurb nagu Jeesus; Lao Tzu naerab nagu Zarathustra ega naera nagu Zarathustra. Tema kurbuses on naeru ja tema naerus on kurbust. Ta on vastandite kohtumine. Ta on harmoonia, sümfoonia.