Kogemuslugu: Piret Isotamm / Dhara Nartana

Aasta meditatsiooni koolis oli minu jaoks justkui suurpuhastus. Minu hing ja olemus avanesid ning puhastusid seeläbi. Palju asju kerkis pinnale, mille olemusest ma ei olnud teadlik.

Ma olen muutunud leppikumaks ja ei püüa vastu võidelda siin ja praegus hetkes toimuva üle. On nagu on. Olen rohkem vaatleja, kes ei anna hinnanguid ega jää lugudesse kinni. Aga alati see ei õnnestu ja ka see on okei.

Kuidagi eriti eredalt on meelde jäänud termin emotsionaalne kaugjuhtumispult. Keegi justkui vajutab pulti ja meis aktiveerub emotsioon, mis parasjagu vajab välja elamist. Meie esmane reaktsioon sellele on ikka see, et keegi teine on süüdi, mis me hetkel tunneme. Kuid tegelikult ei ole siin välisega miskit pistmist. Kõik, mis on meie sees, on meie oma.

Ennem aastase õppega liitumist kaalusin ma korra ka osalemist Osho® aktiivmeditatsioonide 3 päevasel lühikursusel. Täna tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda valikut ei teinud. Lühikursus oleksin jäänud ilma kõikidest nendest kogemustest, mis annavad meditatsioonide juhendamiseks mulle piisava kindlustunde.

Aastase õppe pluss ongi just see, et sain ise nii palju praktiseerida ja kogeda. Näha, kuidas meditatsioonid töötavad ja kui erinevalt need töötavad. See on suureks plussiks meditatsioonide juhendamisel, sest, mis saab olla parem, kui rääkida ja tuua näiteid enda kogemustest. Lisaks läbisime palju erinevaid teoreetilisi teemasid ja nö. pisi-praktikaid, mis omakorda täiendasid kogu seda õpet.