Kogemuslugu: Ester Jaansoo
Kuna ma mediteerimist armastasin, siis ühel hetkel tekkis mõte, et minust võiks kunagi saada meditatsioonijuhendaja – õpetaja.
Aga nagu ikka mõtted tulevad ja lähevad, jäi seegi mõte riiulile oma aega ootama, seniks kuni avati Eesti Meditatsiooni Koolis Meditatsiooni õpetaja koolitus.
Nüüd lõi tuluke põlema ja mõte tuli riiulilt taaselustada. Otsustasin kooli minna, teadmata, mis mind ees ootab. Olen teadlikult püüdnud hoiduda ootustest, sest teadmine, kõik juhtub siis kui juhtuma peab, on palju põnevam kui pärast ootuste luhutumine ja pettumused.
Elumuutvad OSHO Aktiivsed Meditatsioonid®… ja seda need tõesti on, kuigi alguses arvasin, et mis siin ikka nii erilist on.
Esimene asi, mis mind üllatas, et üks meditatsioon võib tund aega kesta…mis mõttes tund aega? Ma ei suuda üle 15 minuti istuda ühe kohapeal ja nüüd tund aega…?!
Teine üllatus oli erinevate OSHO® meditatsioonide ülesehitus ja kooskõla muusikaga. See kõik toimib nii hästi, et tunnike mediteerida polnud mingi probleem. Pärast mediteerimist olin särtsu täis ja kui keegi rääkis väsimusest (talvel või kevadel), siis minul seda polnud võrreldes eelmiste aastatega.
Kolmandaks, mis mind muigama pani, oli rahu säilitamine erinevates olukordades. Kui eelnevalt olin kergesti süttiv, siis nüüd vaatasin oma kaasale suurte silmadega otsa ja küsisin, et „milles probleem“? Ta oli segaduses, sest varem olid ootused minu vastuse suhtes teistsugused.
Neljandaks, mida ma enda juures tähele panin, oli spontaansus oma tegevustes. Kui varem olin suur muretseja ja minu tegevus oli ette planeeritud, siis nüüd võtan palju rahulikumalt ja nii ongi – tuleb see mis tuleb ja kukub välja nii nagu kukub. Sellega seoses võin öelda, et on ära kadunud ka mõtlemine „mida teised minust arvavad“. Olen kordades enesekindlam.
Viiendaks – mõtted. Mul keerles tuhandeid mõtteid peas, eriti siis kui olin üksi. Nüüd võin öelda, et neid on vähemaks jäänud. Püüan neid rohkem märgata ja teadvustada. Kuna tean, mida mõtted minu keha- ja emotsioonidega (hirmud) võivad teha, siis püüan olla mõttevaba igal hetkel, st püüan olla kohal – siin ja praegu.
Kuuendaks. Olen õppinud olema üksi iseendaga ja see meeldib mulle. Ma naudin seda. Varem ma ei talunud mõtetki, et pean üksi jääma. Selgituseks pean ütlema, et mu abikaasa on palju kodust eemal ja lapsedki on pesast välja lennanud. Varem tegin etteheiteid abikaasale, et näe, sina reisid ringi ja mina pean kodus istuma…Tema küsimus mulle: „Mida ma saaks teha, et sa nii ei tunneks?“ pani mind aru saama, et tema ei saagi midagi teha. Ma pean ise midagi tegema, et ma nii ei tunneks. Meditatsioon aitas mul endaga rahu sõlmida.
Seitsmendaks – väga suur oskus on saavutada kannatlikkus. Olen aru saanud, et mida vähem on mõtteid, mis tekitavad kärsitust ruttu asi ära teha, seda paremini kõik on sujunud ja asjad saavad ka siis tehtud. Vanasõnad „tark ei torma“, „iga asi omal ajal“ peavad paika.
Tänaseks olen lõpetanud aastase kursuse ja vaadates praegu peeglisse, võin öelda, et olen totaalselt teine inimene – parem kui eales varem! Jah, ma olen õnnelik! Tean, et
see on alles muutumismängu algus, aga seda põnevam saab olema ootusteta tulevik.