Kuidas tunda ära tõelist meistrit?

Räägitakse, et Konfutsius läks kord Lao Tzu’d vaatama.
Lao Tzu oli vana mees, Konfutsius oli noorem.
Lao Tzu oli peaaegu tundmatu, Konfutsius oli üldsusele väga tuntud: kuningad ja keisrid kutsusid teda enda juurde; targad mehed tulid tema juurde nõu saamiseks. Teda peeti neil päevil Hiina targimaks meheks.
Aegamisi aga hakkas ta tundma, et tema tarkusest võib teistele küll kasu olla, kuid ta ise ei tundnud endas õnnistust, et ta ei olnud jõudnud kuhugi.
Temast oli saanud ekspert – abiks teistele, kuid mitte iseendale.

Nii alustas ta salajast otsingut, et leida keegi, kes saaks teda aidata. Tavalised targad ei olnud selleks suutelised, sest nad ise ju tulid tema juurde nõu saama. Suured teadlased ei olnud samuti suutelised, sest ka nemad tulid tema juurde oma probleemide osas abi saama. Kuid kuskil peab ju olema keegi – elu on tohutu. Nii hakkaski ta salamisi otsima.

Ta saatis oma jüngrid leidma kedagi, kes võiks talle abiks olla. Nad tulid koos teabega, et seal kuskil elas mees, kelle nime keegi ei teadnud ja keda tunti lihtsalt kui “Vanameest” (Lao Tzu tähendab “vana mees”). Ta oli nii tundmatu mees, et keegi ei teadnud millal ta sündis, keegi ei teadnud kes olid ta isa või kes oli ta ema. Ta oli elanud üheksakümmend aastat, kuid temaga olid kohtunud ainult väga üksikud inimesed, väga haruldased inimesed, kellel olid erinevad silmad ja vaatenurgad, mille abil nad suutsid teda sai mõista.

Kuuldes uudist, et seal on olemas mees, kes on tuntud lihtsalt kui “Vanamees”, läks Konfutsius teda vaatama. Lao Tzu-ga kohtudes tundis ta, et mees oli väga mõistlik, temas olid koos vaimne terviklikkus, loogiline mõistus ja geniaalus. Ta tundis, et seal on midagi, kuid ta ei suutnud seda justkui haarata. Selles mehes oli midagi ebamäärast, salapärast; see mees polnud tavaline mees, ehkki ta nägi välja täiesti tavaline. Midagi oli peidetud…. See mees kandis varandust.

Konfutsius küsis: “Mida sa ütled moraali kohta? Mida sa ütled selle kohta, kuidas kujundada head iseloomu? ” Konfutsius oli moralist ja ta arvas, et kui inimene oskab kujundada head iseloomu, on see kõrgeim saavutus, mis olla saab.

Lao Tzu naeris valjusti ja ütles: “Alles siis, kui te olete ebamoraalne, tekib küsimus moraalist. Ja kui teil pole üldse iseloomu, ainult siis mõtlete te iseloomust. Iseloomuga inimene on täiesti ükskõikne iseloomu suhtes. Tõeliselt moraalne inimene ei tea, mida sõna moraal tähendab. Nii et ärge olge rumalad! Ja ärge proovige seda viljeleda. Olge lihtsalt loomulikud. ”

Mehel oli nii tohutult energiat, et Konfutsius hakkas värisema. Ta ei suutnud seda taluda. Ta põgenes. Ta kartis sedavõrd, nagu inimene, kes seisab kuristikule väga lähedal.

Kui ta jõudis tagasi oma jüngrite juurde, kes ootasid puu all, ei suutnud jüngrid uskuda seda, mida nad nägid: mees kes oli käinud keisrite – suurimate keisrite juures ja kes polnud neil visiitidel kunagi närvilisust üles näidanud – see mees värises nüüd ja külm higi voolas üle kogu ta keha. Nad ei suutnud seda uskuda… Mis oli juhtunud? Mida Lao Tzu nende õpetajale tegi? Nad küsisid temalt seda ja ta vastas: “Oodake natuke. Las ma kogun ennast. See mees on ohtlik. ”

Siis ütles ta Lao Tzu kohta: “Olen kuulnud sellistest suurtest loomadest nagu elevandid ja tean, kuidas nad kõnnivad. Ja ma olen kuulnud merre peitunud suurtest loomadest ja tean, kuidas nad ujuvad. Olen kuulnud suurepärastest lindudest, kes lendavad tuhandeid miile ja tean, kuidas nad lendavad. Kuid see mees on draakon. Keegi ei tea, kuidas ta kõnnib. Keegi ei tea, kuidas ta elab. Keegi ei tea, kuidas ta lendab. Ärge kunagi minge tema lähedale, ta on nagu kuristik. Ta on nagu surm. ”

See ongi meistri määratlus: meister on nagu surm. Kui tulete tema lähedale, liiga lähedale, tunnete hirmu, värisemine võtab võimust. Teid valdab tundmatu hirm, justkui sureksite. Öeldakse, et Konfutsius ei läinud enam kunagi seda “vanameest” vaatama.