Elutarkusest ja ilust

“Kui te olete väga erk, siis ka üksik kogemuski võib anda teile paljut, kui te aga ei ole erk, siis võite korrata järjest ühtsama kogemust, kuid mitte mingitki teadmist ei teki juurde.

Tark inimene armub vaid ühe korra ja peale seda teab ta kõike armumisest. Ta läbib kogu müsteeriumi, elab selle müsteeriumi elamuse täielikult läbi, liigub sellesse maailma nii totaalselt, et ainsatki nurgatagustki ei jää märkamata. Seejärel ta väljub sellest. Peale seda ei ole ainsatki küsimust enam uuesti armumisest – ta on selle läbi elanud ja see on tema jaoks tuntud. Ta on saanud targaks läbi kogemuse. Rumal inimene kordab sama kogemust aina uuesti ja uuesti ja uuesti ja ei ole ealeski võimeline õppima midagigi sellest.

Teadlikkus ja julgus elada peavad olema olemas, niisiis juhtub vaid väga harva, et laps või noor inimene omavad elutarkust. Tavaliselt saab inimene elutargaks kui ta on vana, kui ta on läbi elanud kõik elu aastaajad; kui ta on aastaajastunud; kui ta on teada saanud kogu kliima, kõik meeleolud. Kui suve jõgi on talle teada; kui on vaid märg jõesäng ning mitte midagi muud peale janu, nälja, märja jõesängi ja ärapõletatud igatsuste ei ole enam järel. Ja talle on ka tuttav tulvav elujõgi, kui see muutub tohutuks, ohtlikult ääretuks, kujutades justkui ookeani.

Ta tunneb kõiki meeleolusid, ta on liikunud kõikidel eluteedel, mis elul on pakkuda. Ta on elanud kui patune, ta on elanud kui pühak, ta on rikastunud kõigist kogemustest. Kui kõik juuksed peas on valged, tekib näole ilu, mis saab tekkida vaid vanal inimesel, ei kunagi noorel inimesel. Noor inimene saab olla ilus seni kui füüsis seda lubab – kuju, proportsioon, sitkus – jah, noor inimene võib olla väga ilus. Aga sealtmaalt kui hing on puudutatud, mis areneb välja ja kasvab läbi paljude kogemuste, saab olla ainult vana inimene ilus.

Seda juhtub harva, sest harva on inimesed teadlikud, harva liiguvad inimesed läbi elu meditatiivsusega. Vastasel korral mitte üks noor inimene ei saaks konkureerida vanainimese iluga. Vana inimese ilus on graatsiat, sügavust; noore inimese ilu on madal, pinnapeal, vaid nahasügavune. Vana inimese ilus on sügavus – sa sisened ja sisened ja sisened ning kunagi ei jõua põhjani.”

/Osho/

Tõlkinud Chandini Sarita