Meditatsioon lõpetab sõltuvuse

Kui kaua inimene jahib teiste arvamusi ja saab haiget sellest, mida keegi talle ütleb või temast mõtleb? Ja vastupidi: kui kaua inimene tahab kuulda ja jahib komplimente enda suunas? 
Mida see teeb ja annab? 

Komplimentide jahtimine näitab negatiivset tühjust hinges ehk sellist tühjust, kus tuntakse millestki puudust ja antud juhul tekib puudusetunne sellest, et inimene ei tunneta end enam, tal ei ole iseenda olemusega kontakti. Kui oleks, siis ta tunneks end täiesti täisväärtuslikuna ning ei otsiks väljast komplimente enda heaolu tõstmiseks. 

Nagu lapsed, kes pole veel ära rikutud. 

Nad naeravad kui tahavad naerda ja nutavad kui tahavad nutta, nad on elust huvitatud ja pakatavad rõõmust. Sõltumata teistest, teevad nad seda mida hing igatseb, loovad oma elu ja päevi puhtast südamest, innuga. 
KUID – seda enne, kui nad on õpetatud jahti pidama. Ehk enne seda, kui ta on ära rikutud hinnangute poolt: kriitika ja kiitus. 
Esimene neist tekitab hirmu ja teine tekitab ahnuse. 

Nende kahe “abil” hakkab ta samm-sammult unustama ära seda, kes ta päriselt on. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta jahtima teiste arvamusi iseenda kohta: selleks, et iseendast hästi mõelda, on vaja, et keegi teine mõtleks temast hästi ja seda talle ütleks. Ta vajab teiste toetust, et arvata iseendast hästi. 

Inimene sõltub nüüd peamiselt teiste arvamustest. 

Aga arvamine pole tõde ise. Arvamine on vaid arvamine. 
Inimene ei tunne enda ilu, enda sügavust, enda kaunist hinge enam ära. Ta on võõrdunud oma tõelisest olemusest. Ja nii ta neelabki teiste arvamusi. On saanud mustriks, et tema rõõm sõltub nüüd üksnes teistest. 

Kui aga ühel päeval keegi arvab temast negatiivselt, ütleb asju, mida ta kuulda ei taha, ongi see üürike rõõm kadunud. 
Miks? Kuidas saab teiste arvamus teda puudutada? 
Puudutada saab see siis, kui ta ise endast nii arvab – kusagil sügaval, peidetud kihtide all. Ta kardab, et ta ongi see…. ta kardab, sest ta ei taha seda olla. Sellisel juhul teebki teiste arvamus haiget. Muidu ei teeks. Igaühel on ju õigus mida iganes arvata.

Kui inimene tunneks kes ta tõeliselt on, ei mõjuks teiste arvamused üldse, sest need on kui tuul, mis täna puhub põhjast, homme lõunast…, muutes kogu aeg suunda. Kui enesetunnetuse vundament on rajatud millelegi nii muutlikule, hakkab maja kiiresti pragunema ja varisema….

Aga teiste arvamused saavad peegeldada ainult neid endid. Iga inimene väljendab maailma ainult sellest punktist vaadatuna, kus ta ise seisab ning tema väljaütlemised peegeldavad üksnes teda ennast.

Kui sa tahad teada midagi teise inimese kohta, siis kuula, mida ta räägib sinust või kellestki teistest. Kui ta ütleb näiteks, et kellelgi on probleeme iseendaga – siis on tal endal probleeme iseendaga; kui ta naeruvääristab kedagi, siis ta teeb sedasama iseendaga – peab iseennast naeruväärseks; kui ta on harjunud teisi kritiseerima, siis näitab see, et ta on harjunud isennast kritiseerima ja kui ta alandab kedagi, siis on selge, et alandab ka iseennast – teeb endaga samuti. Niisiis – see, mida ta teistest arvab ning mida ta teistest räägib, peegeldab üksnes seda, mida ta iseendast arvab ning iseendaga teeb. 
Ja kui sina ise tahad teada saada, kuidas sa kuskil alateadvuse sopis iseendasse suhtud, siis pane tähele, kuidas sa teistesse suhtud, mida neist räägid. Sedasama ütled sa kuskil alateadlikult ka iseendale, sedasama mõtled sa kuskil alateadvuse tasandil ka iseendast. See on väga väärtuslik info, kui tahad teadlikkust laiendada ja kasvada.

Kui sinu rõõm sõltub välisest – sellest, mida teised sinust arvavad, siis on see ikka üks väga nukker rõõm, sest teiste arvamused on muutlikud ja erinevad. Su rõõm tuleb ja läheb, elab ja sureb nagu ühepäevaliblikas. Täna ütleb keegi, et oled tark, homme ütleb teine, et oled rumal, hommikul ütleb sõber, et oled ta elumuutja, õhtul ütleb kolleeg, et oled teiste elurikkuja. Ja loomulikult muudavad ka ühedsamad inimesed muudkui oma arvamusi: mees toob naisele lilli ja naine ütleb, et ta on hooliv; mees ei too lilli ja naine ütleb et ta on hoolimatu… Avamuste muutumine kordub päevast päeva ja ajast aega. Ja inimene muudkui hulbib kaasa: rõõmustab kui kiideti või kurvastab kui kritiseeriti, on seitsmendas taevas kui tunnustati või on solvatud kui öeldi mitte meelepärast… Lõputu lainetus.

Kuna saab aga rõõmust tõeline rõõm, selline, mis lihtsalt on ja ei sõltu millestki… seisund, mida ei saa mõjutada teiste arvamused ja jutt?

Siis, kui sa inimene isenda uuesti ära tunneb. Kui tunneb ära selle, mida ta tundis laps olles, kui ta tundis oma hinge, oma südant, oma elupulssi. Enne, kui teda rikkuma hakati. 

Kui inimene taaskord sinnani jõuab, siis võivad teised arvata temast halvasti või hästi – sel pole mingi vahet. Tema tunnetab ennast ikka nii nagu ta on – ei hea ega halvana. Lihtsalt iseendana. 

Nagu puud. Ei usu, et vahtrapuu igatseb tammepuu arvamust taga, et see tema ilu sügisel kinnitaks. Ei ole tal vaja tamme, et iseendast teadlik olla. Ta lihtsalt kasvab ja elab. Ta lihtsalt on vaher. Ja tamm on tamm. Üks ei ole hea ega teine halvem. 

Kõik loodu on algolemuselt väga lihtne. Ka inimene. Lapsed tunnetavad iseend loomulikul moel. Nad ei vaja teiste arvamusi, et olla rõõmus. 
Alles peale hinnanguid, kriitikat ja tunnustamisi, hakkavad nad pidama jahti kiituste saamiseks. Senimaani on nad loomulikud, lihtsad ja ilusad. Teavad end, tunnevad end, armastavad end. Peavad endast lugu ja usaldavad end. Ja nad teavad, mis on tõeline rõõm, nad tunnevad seda. Enda sees. Nad on tõelisest rõõmust täitunud. 

Kuni hinnagud selle ilu purustavad. Siis algab klapperjaht positiivsete arvamuste ja tunnustuste järele. 

Pidev. 
Hooajast sõltumatu. 

/Sarita Seeda Randroo/

8.10.2025
*

Eesti Meditatsiooni Kooli kursustel õpitakse valgustunud meistrite mindfulness ja meditatsiooni praktikaid: iidseid 5000 aastat vanu Shiva praktikaid; Buddha, Osho, Krishnamurthi, Gurdijeffi praktikaid.
Iseenda heaoluks ja teiste abistamiseks (juhendaja väljaõpetes). Kursused algavad paar korda aastas. Osad sügisel, mõni kevadel ja mõni detsembris.