Elamine juhtub praeguses hetkes

Oioioi, lugesin täna uskumatut asja!!! Minu silmis tark inimene kirjutas, et tähtis pole mitte tegevus vaid tulemus, et oluline on õpetada lapsele, et tähtis pole jalgrattasõit ise, vaid jõudmine sihtpunkti. Uskumatu! Meid on küll niimoodi maast-madalast õpetatud, aga… täiskasvanuna saame ise asju tunnetada läbi. Ja ma eeldasin, et…

Vaataks nüüd lähemalt, mida selline mõtteviis ja usk: et ‘tegevus pole tähtis vaid tulemus’, tegelikult tähendab ja kuhu see välja viib ehk mida selline usk meiega tegelikult teeb. 

See tähendab väga lihtsalt öelduna, et see mis ON, ei ole oluline, vaid oluline on see, mis TULEB. Ehk: olevik – siin ja praegu – see hetk – ei ole oluline, vaid tulevik. 

Tulevik aga on vaid konstruktsioon = mitte tõeliselt olemas olev “asi”. Jah, selline mõtteviis on meile sisse süstitud – et elu hakkab alles homme. Me oleme sellest läbi imbunud ja arvame pimesi, et nii ongi õige. Täna tuleb sul teha palju tööd ja õppida 1×1 ning 2×2, et elus hakkama saada (loe: et tulevikus hakkama saada eluga)!!! Selline suhtumine kasvatab hirmu ja ärevust: aga mis siis, kui ei jõuagi sinna välja, aga mis siis, kui jõuan liiga hilja, aga mis siis… Nii on meid programmeeritud ja edasi suurendame me ise jätkuvalt oma ärevusmehhanismi. Aga mis siis kui…. 

Elu saab juhtuda ainult nüüd. 
Elu = igas hetkes olemine. Täiel rinnal. 
Nii jäägitult ja pühendunult, et mitte kui midagi ei jää üle. Koos saba ja sarvedega olla siin ja praegu! 
See on ELAMINE. Elu on SELLES HETKES!

Meie mõtted, plaanid, eesmärgid on alati suunatud kas tulevikku või minevikku ja see hetk ehk ELU, jääbki nii elamata. 
Kui me mõtleme, et jalgrattasõit pole oluline, vaid kuhugi välja jõudmine, siis eksisteerime nii, nagu olemasolevat hetke ei olekski. Justkui elu hakkakski peale alles siis, kui jalgrattaga on jõutud kohale. Et alles siis on millelgi tähtsus, mitte praegu. Alles siis… Kunagi… Seal… Tuleb enne jõuda sinna ja alles siis… Kõik juhtub edaspidi, mitte praegu. Tulevikus. 
Nii on meid õpetatud (nii on pandud hirm meis kasvama)

Ja siis, kui kohale jõuame, siis on kohe jägmine eesmärk ootamas: et jalgrattaga jõuda koju tagasi.
Jalgrattasõit on tehtud tühiseks. Protsess ise on tehtud tühiseks, mõttetuks. 
Eesmärgi jahtimine – seda peetakse eluks ja elamiseks! 

Sellepärast ongi inimesed nii õnnetud, depressioonis, ärevad, plahvatusohtlikud…

Sest elu toimub praegu ja see võimalus magatakse maha. Sa kaotad SELLE HETKE ja sul pole võimalik seda enam tagasi saada. Sa kaotad elu… ja siis tunnedki ühel momendil, kui mõttetu kõik on. Ainult jahi pidamine… Kas elu on tõesti nii väike, et vaid JAHI PIDAMINE MILLELEGI (ükskõik mis võib see olla, aga see on tulevikuline) on elu mõte?

Aga just protsess on oluline. Oluline on see, kuidas just praegu, rattaga sõites, pehme tuul su põsest üle käib, kuidas päike su käsi soojendab, kuidas lind su kõrval puu otsas laulab… 

Mis rõõm saab olla kohale jõudmisest, kui sa selle kõik maha oled maganud, kui sa justkui eksisteerid, aga seda ilu ei tunneta… See on vegeteerimine. 
Kui eesmärk on kohale jõudmine ning mitte jalgrattasõit ise, siis seda ilu sa ei märka, see on kindel. Selle asemel vaatad kella – et kui kaua veel… et kohale jõuda. 
Muidugi jõuad sa kohale, aga kogu ilu ja eksistents on kadunud, elu on kaduma läinud. 
Mis elu see selline on? Mis rõõm sellest sündida saab? 
Mitte mingit. 
Sest see on vaid jahi pidamine – saada, jõuda… 

Jätkugu meil kõigil tarkust olulised “asjad” elus ise läbi tunnetada, et me ei imaks neid sisse, ükskõik, kes seda ka räägiks. Kirjutatagu neist asjust kasvõi raamatuid, mida tõlgitakse sajasse keelde. Tunneta ISE LÄBI ENDA ja ela oma ELU. Päriselt! Ära lase seda käest mitte ühegi autoriteedi öeldut uskudes või tulevikku tähtsustades. 

Ela praegu! Ela täiel rinnal! Ja tunne elu lõhna, näe elu puhkemist oma silme all. Usalda elu. Praegu. Siin. Teadmata, kuhu see viib. Ja siis viib ta su sinna, kuhu sa ei oleks osanud unistadagi… Juhtub rohkem, kui sa eales oleks arvanud. 
Nii saad sa olla õnnelik
Elades NÜÜD
Tähtis on jalgrattasõit ise!

*

Armas lugeja, kuna Sa viibid praegu Eesti Meditatsiooni Kooli lehel, siis tahan öelda Sulle ka seda, et meditatsioonid (pean kahjuks siinkohal vahe sisse tegema ja lisama juurde “õiged meditatsioonid”, sest tänapäeval on väga palju loodut, mida nimetatakse meditatsiooniks, kuid kahjuks ei vii need eriti kuhugi…), niisiis need õiged praktikad, viivad Su alati sinna, kus on Su põhiolemus ehk Sinu keskmesse. Oma keskmes saad Sa olla aga ainult siis, kui Sa oled praeguses hetkes – Siin ja praegu, kus ei ole ei minevikku ega tulevikku. Olevikust piisab. Ja mida rohkem Sa oma keskmes õpid olema, siis rohkem kaovad Su elust hirmud, ärevused ning nende asemel tekib ruum kindlusel, eneseusaldusel, rõõmul. Oled kui kettkarusselli post – karusell (välismaailm) keerleb edasi nagu ta kogu aeg on keerelnud, aga Sina tunned end sellele vaatamata kindlalt nagu kettkarusselli post. Ja see tunne on hea. Ja see ongi heaolu. Seda kindlust ei saa Sulle mitte keegi väljast anda – Sa saad selle üksnes ise endas üles leida. Seda me koolis ka õpime – liikumist aina rohkem ja rohkem oma keskmesse.

Chandini Sarita / Seeda Randroo
Eesti Meditatsiooni Kooli asutaja ja juht