Unusta märklaud ja nool tabab seda; keskendu märklauale – ja sa lased mööda

“Kui sa tahad olla õnnelik, ei saa sa liikuda nagu nool õnne märklaua suunas. Kui teed seda, siis lased mööda.

Näiteks keegi räägib sulle: “Kui ma jões suplen, on see nii ilus, et ma tunnen end üliõnnelikuna ning lõõgastunult, justkui vaid hõljuksin jões, päikese all. Kõik mured ja pinged ununevad ja ma olen nii lõõgastunud, nagu maailma ei eksisteeriksi. Nagu sügav õnnistus saabuks minuni läbi jõe.”

Ja su ahnus ärkab ning sa vastad: “ Sel juhul ma proovin ka.”

Siis sa lähed, aga sa lähed väga “otse”. Sa ei mõtle ujumisest, sa ei mõtle jõest, su mõtted ei ole päikesega, su mõtted ei ole tuulega. Su mõtlemine on kui nool, liikudes otse õnnelikkuse märklaua suunas…. ja sa lased sellest mööda.

Sest elu on väga uje, ta hoiab end varju inimeste eest, kes on agressiivsed; ta paljastab end vaid nende ees, kes veenavad teda juuspeenel ja kaudsel moel. Elu tuleb meelitada ja võrgutada. Elu on naine. Ära ole tema suhtes agressiivne. Sa võid ta vägistada. Ja kui sa vägistad ta, siis jäävad sulle tühjad pihud, sa ei saavuta sellega midagi. Just seda aga peaaegu enamik inimesi teeb – püüab elu vägistada. Sest armumine näib olevat riskantne. Vägistamine tundub vähem riskantne – selles ei ole seotust. Aga ilma seotuseta sa ei õpi midagi. Kuni sa ei sisaldu, ei toimu ka transformatsiooni.

Sa lähened jõele, aga su mõistus jahib õnne. Sa ei vaata jõge. Sa ei ole tundlik, oled lihtsalt ahne. Sa lähed jõkke, kuid tunned lihtsalt väsimust ja mitte lõõgastust. Sa ujud, aga küsid ühtelugu: “ Kus see õnn on siis, millest ta rääkis. Näen päikest, näen jõge, tuule liikumist, kuid kus see õnn on, millest ta rääkis?”

Selline on otserünnak. Keegi ei saavuta õnne sel moel. Sul tuleb end unustada ujumisse ja unustada õnne saavutamine. Unusta iseend ja unusta oma ahnus ja unusta eesmärk – ja kui eesmärk on unustatud, on see märklaud tabatud. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ei ole teist võimalust, sest selline elu kord juba on. Unusta märklaud ja nool tabab seda; keskendu märklauale, keskendu kohe palju – ja sa lased mööda. Sa ei taba. Ja koju jõudes ütled sa :”See on kasutu, olen väsinud.”

Keegi mediteerib ja tunneb end ekstaatiliselt ning sa nakatud. Mil iganes ta liigub su läheduses, tunned sa, et tal on midagi mida sul ei ole. Ja sa küsid: “ Mis toimub?” Ta räägib, et ta mediteerib ja see on nii õnnis fenomen – sa lähed ja proovid. Sa lähed ning proovid, kuid sa kaotad, sest liigud otse. Sa ei mõista, et elu on feminniinne, see on tõesti naine. Sul tuleb teda võrgutada, sul tuleb mängida paljusid mänge temaga, kaudselt, peenelt. Ära mine naiselt otse küsima: “ Kas sa tahaksid tulla minuga voodisse?” Ta kutsub politsei.

Ole pisut poeetilisem. Kirjuta elule ilusaid armastuskirju.

See on see, mis meditatsioon on – elule armastuskirjade kirjutamine, laetud kirjade saatmine, kuid väga kaudselt. Kui elu õpib sind rohkem ja rohkem tundma, võid sa koguda rohkem ja rohkem julgust. Aga liigu väga tagasihoidlikult, muidu võid mööda lasta. Kerge agressioon… ja sa lased mööda.

Armastus, õnnelikkus, meditatsioon, tõde või kuidas iganes sa neid nimetad – sellele, mis iganes on ilus, tuleb läheneda kaudsel moel.

Lao Tzu ütleb seda nii: Vanal targal on juuspeen elutarkus ja sügav mõistmine…

“Juuspeen tarkus” tähendab, et inimene teab vahetult, teab koheselt. Ta seisab tõega näost-näkku. See ei ole laenatud teadmine. Ja kui tarkus on vahetu, ainult siis on see tarkus. Vastasel korral pole see muud kui võhiklikkuse mask – sa varjad oma võhiklikkust teadmiste taha.

Vana targa tarkus pole saadud sel teel, et ta ‘laenab’ kellegi teise know-how’d ja kogub seda oma peas. Ei. Sina ise pead kohtuma eluga. Selles mõttes on tarkus vahetum kui teadmised.

‘Vana targa’ tarkus on aga juuspeen selles mõttes, et elus ei jõua sa sihile kunagi vahetult. Sel tarkusel on omaenese kaudsed rajad ja sul tuleb liikuda kaudseid teid pidi.”

/Osho/

Tõlge: Chandini Sarita

Tags: No tags