Armastuskiri Elule

Elu, sa oled kui tuul,
mis toob mu teele tuhandeid õhuvoole, kandes endaga seda lõputut infot kaugelt ja lähedalt, põhjast ja lõunast, eilsest ja tänasest… Nõnda sind tunnetades, mõtisklen selle üle, kui palju räägitakse elu eesmärkide seadmisest…
Kuid on see võimalik – sind juhtida, kes sa lõputu oled?
See oleks sama, kui väikese sõrme küüs arvaks, et tema on keha peremees ja juhib keha. Või nagu ritsikas arvaks enda võimeline olema maailma juhtima.
Saavad tõesti taeva poole saadetud affirmatsioonid olla vägevamad Elust endast? Sõnudes seda, millist õhuvoolu tuulena mu juurde kannaksid ja millist mitte, või et sa puudutaksid mind vaid lõunamaa soojade voogudega? Kui kummalisena kõlab eesmärk tuult juhtida! Elu juhtida? Jäägu see.