Peegeldamine

Palju räägitakse peegeldamisest. Kui seda tunnetada veidi põhjalikumalt, siis seal on veel paar nüannsi, mille peale tavaliselt ei mõelda. Peale vastu peegeldamist (seda mõeldakse tavaliselt, kui kuuldakse sõna”peegelda”), on aga peeglil paar väga olulist eripära, mida on hea tunnetada.

Nimelt peegel peegeldab vaid seda, mis või kes ta ees parasjagu on. Kui see, mis või kes ta ees on, sealt ära kaob, siis kaob pilt ära ka peeglist.
Kui seda teadmist enda elule nüüd laiendame, tähendab see seda, et kui su elus oli mingi sündmus, siis peegelda seda sel hetkel, kui see seal on. Kui see on aga möödunud, siis ole puhas kui peegliklaas – valmis peegeldama 110 protsendiliselt seda uut, mis ta ette ilmub. Seega – kas hea või halb – pole tähtis. Mis möödas, see möödas.

Ja teine väga oluline asi: peegel ei muutu sellest, kes või mis ta ees on. Kõike võib seal olla – kurja nägu ja lahket, ilusaid olukordi ja inetuid… aga peegel on nagu ta on.
Laiendades seda inimmaailma: sa saad olla selliseks peegliks vaid siis, kui sa oled Vaatleja. Vaatleja on meditatsioonimaailmas kasutatav sõna – sa vaatled, tunnistad ilma, et annaksid ühtegi hinnangut, ilma, et annaksid värvi sellele, mis on. Sa lihtsalt näed. Olgu need siis teised inimesed, situatsioonid või su omad mõtted – emotsioonid. Ei kriitikat ei võrdlust, ei hinnangut.
Siis oled sa puutumatu.
Nagu peegel
Sa ei identifitseeri end – peegel ei muutu ilusaks, kui ilus nägu on ta ees ja ta ei muutu koledaks, kui kole nägu on ta ees.
Ole elu peegel.
Jäädes puhtaks ning puutumatuks.
Nii on kergus sinu enda sees ja su ümber. Lihtne. Ja ilus.

Kas see pole mitte suurepärane väljakutse ja TEE, mida mööda liikuda, milleni jõuda?