Armastuskiri Elule

Elu, sa oled kui tuul,
mis toob mu teele tuhandeid õhuvoole, kandes endaga seda lõputut infot kaugelt ja lähedalt, põhjast ja lõunast, eilsest ja tänasest… Nõnda sind tunnetades, mõtisklen selle üle, kui palju räägitakse elu eesmärkide seadmisest…
Kuid on see võimalik – sind juhtida, kes sa lõputu oled?
See oleks sama, kui väikese sõrme küüs arvaks, et tema on keha peremees ja juhib keha. Või nagu ritsikas arvaks enda võimeline olema maailma juhtima.
Saavad tõesti taeva poole saadetud affirmatsioonid olla vägevamad Elust endast? Sõnudes seda, millist õhuvoolu tuulena mu juurde kannaksid ja millist mitte, või et sa puudutaksid mind vaid lõunamaa soojade voogudega? Kui kummalisena kõlab eesmärk tuult juhtida! Elu juhtida? Jäägu see.


Et sind tõeliselt elada, luban sul juhtuda.
Elu, ma luban sul mu elus olla! Luban sinul end juhtida, jäädes vastupanuta ja võitluseta, tundes rõõmu teadmatuse üle – ei tea kuspoolt sa järgmisel hetkel puhuma hakkad ja mida kaasa endaga tood? Õpin su juhendamisel elu elamise kunsti. Usaldan sind ja mõistan, et minu juhtida on vaid mu enda kohalolu, märkamine, mu enese ärkvelolek – et külma tuule korral mõistaksin panna soojemad riided selga.
Jah, ainus juhtimine on kooskõlastumine sinuga.
Olen valmis sinuga koos harmooniliselt laulma! Juhtu, Elu – sul on mu valmisolek! Sellest sünnib ainus elutarkus. Kooskõlastuda Eluga. Mitte tahta, igatseda, soovida, eesmärgistada, planeerida…. Vaid olla puudutatud elu poolt.  Kui kaunilt see kõlab! Kallis elu, sa oled mu kingitus!
Milline elevus ja rõõm on lahti harutada krabisevat paberit, ise teadmata mida eest leiad….

*
Armastuskirja kirjutas Chandini Sarita / Seeda Randroo