veetaimed-kirjud

Sisemine muusika

OSHO:

“Muusika on lähim meditatsioonile. Muusika on tee meditatsiooni poole liikumiseks üks kaunimaid teid. Meditatsioon on kunst kuulda helitut heli, kunst kuulda vaikuse muusikat – mille kohta Zen ütleb: kuulda ühe käe plaksu. Kui sa oled täielikult vaikne, kui mitte ainsatki mõtet ei ole su mõistuses, ei ole ka ühtegi tundevirvendust su südames, siis sa saad esimest korda kuulda vaikuse muusikat. Vaikusel on omaenese muusika. See ei ole surnud, see on vägagi elus, see on üli-elus. Tegelikult ei ole miski rohkem elus kui vaikus.

Muusika aitab sul langeda välisest sisemisse meloodiasse. Muusika on lüliti, leiutatud buddhade poolt. Vaid nemad said selle avastada, sest nad reisisid sisemistes maades, sisemises mõõtmatus universumis. Mida iganes nad leidsid sisemaailmast, mida iganes nad kogesid sisemisest maailmast, sellest kõigest proovisid nad teha midagi sarnast välismaailmas nende jaoks, kes mõistavad üksnes seda, mis on objektiivne, kes ei ole veel võimelised sisenema omaenese sisemisse olemusse, kes ei ole veel isegi teadlikud, et on olemas sisemine olemus. Vahendid on loodud välise jaoks, et need saaksid olla abiks.

Kuulates suurepärast muusikat, te järsku muutute vaikseks – ainsamagi pingutuseta. Langedes muusika toonidesse, te kaotate ilma pingutuseta oma ego. Te muutute lõõgastunuks, langete sügavasse puhkamisse. Te olete tähelepanelik, ärkvel ja ometi vaevu hoomatavalt joobnud. See aitab teil kuulda sisemist musikat ning see on tõeline muusika. Hiinas nad ütlevad: „Kui muusik saab täiuslikuks, heidab ta pillid ära” – siis ei ole neid enam vaja. Ta võib sulgeda oma silmad, ta võib pöörduda sissepoole ja kuulda muusikat, mis on on juba seal, on alati seal.

VAADAKE inimeste naeru. See on vaimne asi, nad teevad jõupingutusi, nende naerja on võlts. See on värvitud, see on lihtsalt huultel, see on lihtsalt üks näo harjutus. See ei tule nende olemusest, nende algallikast, see ei tule nende kõhust; see on kujundatud asi. On selge, et me oleme tüdinud ja mis iganes me teeme, kasvab välja sellest tüdimusest ja loob veelgi suuremat tüdimust. Te ei suuda pühitseda. Pühitsemine on võimalik vaid siis, kui eksistentsist saab jätkuv uudsus ja eksistents on alati noor. Kui miski ei saa vanaks, kui miski tõesti ei sure – sest kõik on konstantne, uuestisünd – siis saab sellest tants. Siis on see sisemise muusika voolamine. Kas te mängite instrumendil või mitte, selles pole asi, sest muusika on siis voolamises.

Te olete ilmselt kuulnud ühest Sufi müstikust Moinuddin Chishti’st, kelle hauakamber on Ajmeris. Chishti oli suur müstik, üks suuremaid, kes kunagi on sündinud ja ta oli muusik. Ta mängis sitari’t ja teisi instrumente. Ta oli suurepärane muusik ja ta nautis seda, ta ei palvetanud, ta lihtsalt mängis pilli. See oli ta palve.

Chishti kuulsus levis üle maailma. Igast maailma otsast hakkas inimesi tulema. Üks mees, Jilani, kes ka ise oli muusik, tuli Bagdadist lihtsalt et näha Chishtit. Kui Chishti kuulis, et Jilani tuleb, tundis ta: „Et osutada Jilani suhtes respekti, siis ei oleks hea, kui ma mängin oma pillil, sest ta on nii ortodokslik muhhameedlane, et see ei oleks kena vastuvõtt. See võib talle kannatust põhjustada.” Niisis vaid sellel päeval oma elus otsustas ta pilli mitte mängida ja mitte laulda. Ta hakkas hommikult ootama ja lõunaajal saabuski Jilan. Chishti oli oma pillid ära peitnud.

Kui Jilan tuli ja nad mõlemad vaikuses istusid, hakkasid pillid mängima muusikat ja kogu ruum täitus sellest. Chishti sattus segadusse ja ei teadnud mida teha. Jilan naeris ja ütles:” Reeglid ei ole sinu jaoks, sa ei pea neid peitma. Reeglid on tavaliste inimeste jaoks mitte sinu. Kuidas saad sa peita oma hinge? Su käed ei pruugi mängida, su hääl ei pruugi laulda, kuid kogu su olemus on muusika. Ja kogu see ruum on nii täitunud muusikast, nii paljudest vibratsioonidest, et nüüd kogu ruum mängib ise.”

Kui su mõistus on värske, siis kogu eksistentsist saab muusika. Kui sina oled värske, siis värskus on igal pool ja kogu eksistents vastab.”

‘Tõlkinud: Chandini Sarita

jarv

TÕLGE RAAMATUST! Kas on võimalik mediteerida ilma tehnikaid kasutamata?

Osho vastab:

Meditatsioon ise ei vaja mingeid tehnikaid. Tehnikaid on vaja selleks, et eemaldada takistused meditatsiooni teel. Seega peab olema väga teadlik, et meditatsioon ise on lihtsalt mõistmine – teadvuse erksus. Erksus ei ole tehnika ja ka teadvus ei ole tehnika.

Selleks, et olla erk, on vaja kõrvaldada erksust segavad takistused, mida inimene on sajandeid kogunud. Meditatsioon ise ei saa neid kõrvaldada, selleks ongi vaja kindlaid tehnikaid. Seega tehnikatega töötamine on lihtsalt ettevalmistus. Samas, kui jääda peatuma pelgalt tehnikatel, kaob kogu asja tuum.

J. Krishnamurti väitis kogu oma elu, et ei ole olemas tehnikaid meditatsiooni jaoks. Tulemuseks oli see, et miljonid inimesed ei jõudnud meditatsioonini ehk et miljonid inimesed olid veendunud, et meditatsiooni jaoks ei olegi tõesti vaja tehnikaid. Nii ei teadnud nad, mida teha takistustega, kuid olid intellektuaalselt veendunud, et ükski tehnika ei ole vajalik. Ma olen kohanud paljusid J. Krishnamurti järgijaid, väga lähedasi, ja ma olen neilt küsinud: „Mitte ükski tehnika pole vajalik, absoluutselt nõus, aga kas meditatisoon on sinuga juhtunud või kellegi teisega, kes on kuulanud J. Krishnamurtit?”

Ehkki kõik, mis ta on öelnud, on oma olemuselt tõsi, on ta rääkinud vaid kogemuse positiivsest poolest, aga selles on negatiivne pool samuti. Just negatiivse poole pärast on vajalikud tehnikad, sest kuniks pinnas pole ette valmistatud, ei saa selles kasvatada roose ega teisi kauneid lilli. Roosid ei ole mingilgi moel oma juurte pärast mures, et need peavad kokku puutuma metsikute taimedega, mida te eemaldate, aga selle umbrohu kõrvaldamine on absoluutselt vajalik sellel maalapil selleks, et pinnas oleks rooside õitsemiseks õiges seisundis.

Küsimusele, kas on võimalik mediteerida ühegi tehnikata, on vaid üks vastus: „Mitte ei ole võimalik, vaid see on ainus võimalus!” Mitte ühtegi tehnikat ei ole vaja, et meditatsioon sind puudutaks, kuid mida teha siis oma mõtlemisega? Su mõistus on tuhande ning ühe raskuse looja. Need tehnikad on vajalikud, et kõrvaldada sellelt teelt mõtlemist, rajada ruum, kus mõtlemine jääb vaikseks, tasaseks, peaaegu puuduvaks, siis meditatsioon juhtub omal moel.

Meditatsioon on midagi loomulikku, mis on juba sinu sisemuses varjununa olemas ja püüab leida teed, et ulatuda avatud ruumini, kuid mõtlemine raamib seda igast küljest – kõik uksed on suletud, kõik aknad on suletud. Tehnikaid on vaja, et avada aknad, et avada uksed, siis on koheselt kogu taevas sinu kasutuses kõigi nende tähtedega, kogu selle iluga, kõigi nende päikestõusude ja päikeseloojangutega.

Isegi kõige väiksem aken takistab sind, isegi väikseim tükk õlekõrrest võib sattuda su silma ja see takistab nägemast ääretut taevast, sest sa ei saa silmi avada. On täiesti ebaloogiline, et väike õlekõrretükike või liivatera takistab näha sul suuri tähti, lõputut taevast, aga on tõsi, et nii see on. Tehnikad on vajalikud, et eemaldada need takistused sinu silmist. Ja meditatsioon on sinu loomus, sinu tõeline potentsiaal. Meditatsioon on erksuse teine nimi.

Noor isa jalutab lapsevankrit lükates pargis ja näib üpriski häiritud kisast, mis kostub lapsevankrist.

„Rahulikult nüüd, Albert,” ütleb ta vaikselt. „Ole rahulik, siin on hea semu.”

Kostub järgmine nutuhoog.

„Nüüd-nüüd, Albert,” pomiseb isa ja veenab : „Hoia oma meeleolu!”

Noor ema läheb mööda ja märgib: „Pean Teid õnnitlema, Te teate täpselt, kuidas lastega rääkida.” Seejärel silitab lapse pead ning kudrutab talle küsivalt: „Mis sulle muret teeb, Albert?”

„Ei-ei,” katkestab naist lapse isa ja parandab: „Tema nimi on Johnny, mina olen Albert!”

Selles näites püüdis isa hoida end erksana öeldes iseenedale: „Albert, ära kaota meeleolu“. Vastasel juhul oleks ta vankri lihtsalt järve lükanud.

Meditatsioon on lihtsalt teadlikkus ühegi pingutuseta ehk pingutusevaba erksus. See ei vaja mingeidki tehnikaid. Kuna mõistus on mõtteid nii täis, samuti unistusi ja palju minevikulist ning tulevikulist, siis see ei ole siin-ja-praegu, kuid teadlikkus on just siin-ja-praegu. Seega tehnikaid on vaja, et aidata läbi lõigata minevikujuured, tulevikuunistused ja sedamoodi hoida sind olemasolevas hetkes, justnagu üksnes see hetk eksisteeriks. Siit ei ole vajalik enam tehnika.

Hymie Goldberg läks külastama oma sõpra Mr Cohenit, kes oli suremas. “Tee mulle teene,” ütles Hymie Goldberg. „Kui sa jõuad taevasse, kas võiksid leida siis mõne viisi, et anda mulle teada, kas nad mängivad seal üleval jalgpalli ka?”

Mr Cohen vastas, et ta kindlasti püüab vana sõbraga võtta ühendust, kui see on võimalik.

Kaks päeva hiljem Mr Cohen suri. Hymie Goldbergil helises telefon: „Tere Hymie,” lausus Mr Cohen. „Sinu vana sõber siin.”

„Cohen, oled see tõesti sina?” küsis Hymie.

„Kindel!” vastas sõber. „Mul on head uudised ja halvad uudised. Kõigepealt hea uudis – siin taevas mängitakse tõepoolest jalgpalli. Ja halb uudis on see, et sina oled järgmisel pühapäeval väravas.”

Elu on komplitseeritud – seal on head uudised ja seal on halvad uudised. Head uudised on, et ei ole mingitki vajadust tehnikate järele, aga halvad uudised on, et ilma ühegi tehnikata sa ei jõua sinna mitte.

Tõlge: Chandini Sarita

loodus30

Ärkamine

OSHO: „See ei ole miski, milleni välja jõuda, vaid see on ärkamine siin ja praegu. See ei ole kunagi „seal”, see on alai „siin”; see ei ole kunagi „siis”, see on alati „nüüd”. See hetk sisaldab reaalset tervikut.

Inimene on langenud unne – inimene on juba seal, kus tal on vaja olla; kus ta on määratud olema. Inimene on paradiisis. Eedeni aed pole kunagi olnud kadunud, keegi ei saa sind sealt välja saata. Aga sa võid vajuda unne ning hakata unistama tuhandest ja ühest asjast. Siis saavad need unistused sinu reaalsuseks ja reaalsus hajub kaugele ära ning saab ebareaalsuseks.

Sul on vaja mitte kuhugile minna. Meditatsioon ei ole ei reis ruumis ega ka reis ajas, vaid hetkeline ärkamine. Kui sa suudad olle vaikne praegu, siis ongi see teine kallas. Kui sa lubad mõtlemisel lakata funktsioneerimast, siis see ongi paradiis.

Ja ärkamine ei vaja aega; isegi mitte tükikene sekundist ei ole vajalik selleks, et see juhtuks. See on üksnes ülima soovi kerkimise küsimus sinu sees, sellise intensiivsuse kvaliteediga, et sa süttid koos sellega. Selles tules vana on kadunud ja uus on saabunud. Vana ei olnud kunagi seal esimesel kohal, sa üksnes ise uskusid sellesse. Ja uus on alati seal olemas olnud, sa olid ta vaid unustanud.

SEEGA ükski keha ei pea maailmast lahkuma, sest maailmast lahkumine on olnud projekti osa, teise maailma jõudmis-unistuse osa. Ja kuna seal ei ole midagi, on kõik su pingutused olnud asjatud. Sa ei pea minema kloostrisse või Himaalajasse, ei pea põgenema siit. Sa pead saama ärganuks siin.

Ja tegelikult, on kergem saada ärganuks siin kui Himaalaja koobastes. Oled sa vaadelnud? Kui sa oled õudusunenäo käes piinelnud, on ärkamine kergem. Kui oled viibinud aga magusas unenäos, on ärkamine raskem. Ku viibid oma unenäus kallimaga mesinädalatel, kes tahaks siis sellest ärgata? Tegelikult, inimene, kes tahab ärganuks saada, näeb välja kui vaenlane. Aga kui sa oled tiigri poolt tagaaetav ja see on elu ning surma küsimus ja sa jooksed ja jooksed ja jooksed ja tiiger aina läheneb ja läheneb ja läheneb ning sa tunned tema hingamist oma seljal, siis järsku oledki sa ärganud. Seda on liiga palju, et tolereerida; see on talumatu.

Himaalaja koobastes sa unistad armsatest asjadest. See on see, mida inimesed teevad kloostrites – unistavad ilusaid unistusi Jumalast, inglitest, taevast, sisemisest rahust ja rõõmust. Maailmas inimesed aga kannatavad õudusunenägude käes – õudusunenäod turu jagamisest, õudusunenäod võimupoliitikast. On kergem saada ärganuks siin. Kui sa ei saa siin ärganuks, ei saa sa üles ärgata ka kusagil mujal.

Aga pea meeles, las ma kordan veel üks kord, ei ole olemas teist reaalsust, on ainult üks reaalsus. Aga see üks reaalsus võib olla nähtud kahte moodi, uniste silmadega, unistavate silmadega, tolmu täis silmadega, ja siis see, mis sa näed on purustatud; ning sama reaalsus võib olla nähtud ilma magamata, ilma unistavate silmadeta, ilma tolmuta. Siis see, mida iganes sa näed, on tõde – ja tõde vabastab.

MISKI EI OLE HÄDAVAJALIK valgustumiseks, sest valgustumine ei ole põhjustatud mitte millestki, mida sa saad teha. Valgustumine juhtub ainult siis, kui sina oled puuduv, nii üleni vaikselt, et see ei ole sinu tegemine. Põhjus ja tagajärg on teaduslikud terminid. Nad ei oma mitte mingisugust tähendust sinu siseelu müsteeriumis. Seal ei ole midagi põhjustatut, seal ei ole midagi tagajärjelist. Buddhahood, valgustumine, ärkamine, vabastamine on juba seal. Seda ei saa luua, seega mingit põhjust ei ole tarvis. See saab olla vaid avastuslikult vaadeldud, sa pead lihtsalt pöörama oma silmad sissepoole ja seda vaatama. See on avastamine. See on olnud seal aastatuhandeid, nii et sa saad teha seda igal hetkel – lihtsalt üks väike asi, mis ei ole põjuslik – sa lihtsalt ava oma silmad sissepoole. Ja see on, mida ma nimetan meditatsiooniks.

Mõistus avaneb väljapoole, meditatsioon avaneb sissepoole. Mõistus on uks, mis juhib sind väljapoole maailma, meditatisoon on uks, mis juhib sind su seespidisusse – sinu kõige sisema olemuse pühapaika. Ja järsku, sa oled valgustunud. Valgustumine juhtub alati äkitsi, see ei ole järk-järguline.”

/tõlkinud Chandini Sarita/

elutarkus-ja-lapsemeelne-syytus

Elutarkusest ja ilust

“Kui te olete väga erk, siis ka üksik kogemuski võib anda teile paljut, kui te aga ei ole erk, siis võite korrata järjest ühtsama kogemust, kuid mitte mingitki teadmist ei teki juurde.

Tark inimene armub vaid ühe korra ja peale seda teab ta kõike armumisest. Ta läbib kogu müsteeriumi, elab selle müsteeriumi elamuse täielikult läbi, liigub sellesse maailma nii totaalselt, et ainsatki nurgatagustki ei jää märkamata. Seejärel ta väljub sellest. Peale seda ei ole ainsatki küsimust enam uuesti armumisest – ta on selle läbi elanud ja see on tema jaoks tuntud. Ta on saanud targaks läbi kogemuse. Rumal inimene kordab sama kogemust aina uuesti ja uuesti ja uuesti ja ei ole ealeski võimeline õppima midagigi sellest.

Teadlikkus ja julgus elada peavad olema olemas, niisiis juhtub vaid väga harva, et laps või noor inimene omavad elutarkust. Tavaliselt saab inimene elutargaks kui ta on vana, kui ta on läbi elanud kõik elu aastaajad; kui ta on aastaajastunud; kui ta on teada saanud kogu kliima, kõik meeleolud. Kui suve jõgi on talle teada; kui on vaid märg jõesäng ning mitte midagi muud peale janu, nälja, märja jõesängi ja ärapõletatud igatsuste ei ole enam järel. Ja talle on ka tuttav tulvav elujõgi, kui see muutub tohutuks, ohtlikult ääretuks, kujutades justkui ookeani.

Ta tunneb kõiki meeleolusid, ta on liikunud kõikidel eluteedel, mis elul on pakkuda. Ta on elanud kui patune, ta on elanud kui pühak, ta on rikastunud kõigist kogemustest. Kui kõik juuksed peas on valged, tekib näole ilu, mis saab tekkida vaid vanal inimesel, ei kunagi noorel inimesel. Noor inimene saab olla ilus seni kui füüsis seda lubab – kuju, proportsioon, sitkus – jah, noor inimene võib olla väga ilus. Aga sealtmaalt kui hing on puudutatud, mis areneb välja ja kasvab läbi paljude kogemuste, saab olla ainult vana inimene ilus.

Seda juhtub harva, sest harva on inimesed teadlikud, harva liiguvad inimesed läbi elu meditatiivsusega. Vastasel korral mitte üks noor inimene ei saaks konkureerida vanainimese iluga. Vana inimese ilus on graatsiat, sügavust; noore inimese ilu on madal, pinnapeal, vaid nahasügavune. Vana inimese ilus on sügavus – sa sisened ja sisened ja sisened ning kunagi ei jõua põhjani.”

/Osho/

Tõlkinud Chandini Sarita

lao-tzu-laozi-8

Unusta märklaud ja nool tabab seda; keskendu märklauale – ja sa lased mööda

“Kui sa tahad olla õnnelik, ei saa sa liikuda nagu nool õnne märklaua suunas. Kui teed seda, siis lased mööda.

Näiteks keegi räägib sulle: “Kui ma jões suplen, on see nii ilus, et ma tunnen end üliõnnelikuna ning lõõgastunult, justkui vaid hõljuksin jões, päikese all. Kõik mured ja pinged ununevad ja ma olen nii lõõgastunud, nagu maailma ei eksisteeriksi. Nagu sügav õnnistus saabuks minuni läbi jõe.”

Ja su ahnus ärkab ning sa vastad: “ Sel juhul ma proovin ka.”

Siis sa lähed, aga sa lähed väga “otse”. Sa ei mõtle ujumisest, sa ei mõtle jõest, su mõtted ei ole päikesega, su mõtted ei ole tuulega. Su mõtlemine on kui nool, liikudes otse õnnelikkuse märklaua suunas…. ja sa lased sellest mööda.

Sest elu on väga uje, ta hoiab end varju inimeste eest, kes on agressiivsed; ta paljastab end vaid nende ees, kes veenavad teda juuspeenel ja kaudsel moel. Elu tuleb meelitada ja võrgutada. Elu on naine. Ära ole tema suhtes agressiivne. Sa võid ta vägistada. Ja kui sa vägistad ta, siis jäävad sulle tühjad pihud, sa ei saavuta sellega midagi. Just seda aga peaaegu enamik inimesi teeb – püüab elu vägistada. Sest armumine näib olevat riskantne. Vägistamine tundub vähem riskantne – selles ei ole seotust. Aga ilma seotuseta sa ei õpi midagi. Kuni sa ei sisaldu, ei toimu ka transformatsiooni.

Sa lähened jõele, aga su mõistus jahib õnne. Sa ei vaata jõge. Sa ei ole tundlik, oled lihtsalt ahne. Sa lähed jõkke, kuid tunned lihtsalt väsimust ja mitte lõõgastust. Sa ujud, aga küsid ühtelugu: “ Kus see õnn on siis, millest ta rääkis. Näen päikest, näen jõge, tuule liikumist, kuid kus see õnn on, millest ta rääkis?”

Selline on otserünnak. Keegi ei saavuta õnne sel moel. Sul tuleb end unustada ujumisse ja unustada õnne saavutamine. Unusta iseend ja unusta oma ahnus ja unusta eesmärk – ja kui eesmärk on unustatud, on see märklaud tabatud. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ei ole teist võimalust, sest selline elu kord juba on. Unusta märklaud ja nool tabab seda; keskendu märklauale, keskendu kohe palju – ja sa lased mööda. Sa ei taba. Ja koju jõudes ütled sa :”See on kasutu, olen väsinud.”

Keegi mediteerib ja tunneb end ekstaatiliselt ning sa nakatud. Mil iganes ta liigub su läheduses, tunned sa, et tal on midagi mida sul ei ole. Ja sa küsid: “ Mis toimub?” Ta räägib, et ta mediteerib ja see on nii õnnis fenomen – sa lähed ja proovid. Sa lähed ning proovid, kuid sa kaotad, sest liigud otse. Sa ei mõista, et elu on feminniinne, see on tõesti naine. Sul tuleb teda võrgutada, sul tuleb mängida paljusid mänge temaga, kaudselt, peenelt. Ära mine naiselt otse küsima: “ Kas sa tahaksid tulla minuga voodisse?” Ta kutsub politsei.

Ole pisut poeetilisem. Kirjuta elule ilusaid armastuskirju.

See on see, mis meditatsioon on – elule armastuskirjade kirjutamine, laetud kirjade saatmine, kuid väga kaudselt. Kui elu õpib sind rohkem ja rohkem tundma, võid sa koguda rohkem ja rohkem julgust. Aga liigu väga tagasihoidlikult, muidu võid mööda lasta. Kerge agressioon… ja sa lased mööda.

Armastus, õnnelikkus, meditatsioon, tõde või kuidas iganes sa neid nimetad – sellele, mis iganes on ilus, tuleb läheneda kaudsel moel.

Lao Tzu ütleb seda nii: Vanal targal on juuspeen elutarkus ja sügav mõistmine…

“Juuspeen tarkus” tähendab, et inimene teab vahetult, teab koheselt. Ta seisab tõega näost-näkku. See ei ole laenatud teadmine. Ja kui tarkus on vahetu, ainult siis on see tarkus. Vastasel korral pole see muud kui võhiklikkuse mask – sa varjad oma võhiklikkust teadmiste taha.

Vana targa tarkus pole saadud sel teel, et ta ‘laenab’ kellegi teise know-how’d ja kogub seda oma peas. Ei. Sina ise pead kohtuma eluga. Selles mõttes on tarkus vahetum kui teadmised.

‘Vana targa’ tarkus on aga juuspeen selles mõttes, et elus ei jõua sa sihile kunagi vahetult. Sel tarkusel on omaenese kaudsed rajad ja sul tuleb liikuda kaudseid teid pidi.”

/Osho/

Tõlge: Chandini Sarita

butterfly

Uskumistest ja mitteuskumistest

“Tõuk ei ole teadlik, et temast saab kord liblikas. Tõuk ei tea, et ta on sisemiselt Buddha, et ta on oma olemuses, oma seemnes Buddha. Kuid kuidas saaks tõuk olla teadlik, et temast saab kord liblikas? Ainus viis on olla ühenduses liblikaga: näha liblikat tuules ja päikeses lendlemas, näha teda kõrgel lauglemas, näha teda lendamas õielt õiele, näha tema ilu, tema värve… Võib olla sügav soov, sügav igatsus tekib siis tõugus: “Kas saaksin ka mina olla samasugune?” Just sel momendil hakkab tõuk ärkama, protsess on valla päästetud.

Meistri ja järgija vaheline suhe on sama mis tõugu ja liblika sõpruski. Liblikas ei saa tõestada tõugule, et tõugust saab kord liblikas – selles puudub loogika; aga liblikas saab äratada tõugus igatsuse, soovi. See on ainus võimalus.”

Tekstilõik OSHO raamatust, mis kõneleb me suhtumistest, uskumistest ja mitteuskumistest.

tõlkinud: Chandini Sarita