Sisemine muusika

OSHO:

“Muusika on lähim meditatsioonile. Muusika on tee meditatsiooni poole liikumiseks üks kaunimaid teid. Meditatsioon on kunst kuulda helitut heli, kunst kuulda vaikuse muusikat – mille kohta Zen ütleb: kuulda ühe käe plaksu. Kui sa oled täielikult vaikne, kui mitte ainsatki mõtet ei ole su mõistuses, ei ole ka ühtegi tundevirvendust su südames, siis sa saad esimest korda kuulda vaikuse muusikat. Vaikusel on omaenese muusika. See ei ole surnud, see on vägagi elus, see on üli-elus. Tegelikult ei ole miski rohkem elus kui vaikus.

Muusika aitab sul langeda välisest sisemisse meloodiasse. Muusika on lüliti, leiutatud buddhade poolt. Vaid nemad said selle avastada, sest nad reisisid sisemistes maades, sisemises mõõtmatus universumis. Mida iganes nad leidsid sisemaailmast, mida iganes nad kogesid sisemisest maailmast, sellest kõigest proovisid nad teha midagi sarnast välismaailmas nende jaoks, kes mõistavad üksnes seda, mis on objektiivne, kes ei ole veel võimelised sisenema omaenese sisemisse olemusse, kes ei ole veel isegi teadlikud, et on olemas sisemine olemus. Vahendid on loodud välise jaoks, et need saaksid olla abiks.

Kuulates suurepärast muusikat, te järsku muutute vaikseks – ainsamagi pingutuseta. Langedes muusika toonidesse, te kaotate ilma pingutuseta oma ego. Te muutute lõõgastunuks, langete sügavasse puhkamisse. Te olete tähelepanelik, ärkvel ja ometi vaevu hoomatavalt joobnud. See aitab teil kuulda sisemist musikat ning see on tõeline muusika. Hiinas nad ütlevad: „Kui muusik saab täiuslikuks, heidab ta pillid ära” – siis ei ole neid enam vaja. Ta võib sulgeda oma silmad, ta võib pöörduda sissepoole ja kuulda muusikat, mis on on juba seal, on alati seal.

VAADAKE inimeste naeru. See on vaimne asi, nad teevad jõupingutusi, nende naerja on võlts. See on värvitud, see on lihtsalt huultel, see on lihtsalt üks näo harjutus. See ei tule nende olemusest, nende algallikast, see ei tule nende kõhust; see on kujundatud asi. On selge, et me oleme tüdinud ja mis iganes me teeme, kasvab välja sellest tüdimusest ja loob veelgi suuremat tüdimust. Te ei suuda pühitseda. Pühitsemine on võimalik vaid siis, kui eksistentsist saab jätkuv uudsus ja eksistents on alati noor. Kui miski ei saa vanaks, kui miski tõesti ei sure – sest kõik on konstantne, uuestisünd – siis saab sellest tants. Siis on see sisemise muusika voolamine. Kas te mängite instrumendil või mitte, selles pole asi, sest muusika on siis voolamises.

Te olete ilmselt kuulnud ühest Sufi müstikust Moinuddin Chishti’st, kelle hauakamber on Ajmeris. Chishti oli suur müstik, üks suuremaid, kes kunagi on sündinud ja ta oli muusik. Ta mängis sitari’t ja teisi instrumente. Ta oli suurepärane muusik ja ta nautis seda, ta ei palvetanud, ta lihtsalt mängis pilli. See oli ta palve.

Chishti kuulsus levis üle maailma. Igast maailma otsast hakkas inimesi tulema. Üks mees, Jilani, kes ka ise oli muusik, tuli Bagdadist lihtsalt et näha Chishtit. Kui Chishti kuulis, et Jilani tuleb, tundis ta: „Et osutada Jilani suhtes respekti, siis ei oleks hea, kui ma mängin oma pillil, sest ta on nii ortodokslik muhhameedlane, et see ei oleks kena vastuvõtt. See võib talle kannatust põhjustada.” Niisis vaid sellel päeval oma elus otsustas ta pilli mitte mängida ja mitte laulda. Ta hakkas hommikult ootama ja lõunaajal saabuski Jilan. Chishti oli oma pillid ära peitnud.

Kui Jilan tuli ja nad mõlemad vaikuses istusid, hakkasid pillid mängima muusikat ja kogu ruum täitus sellest. Chishti sattus segadusse ja ei teadnud mida teha. Jilan naeris ja ütles:” Reeglid ei ole sinu jaoks, sa ei pea neid peitma. Reeglid on tavaliste inimeste jaoks mitte sinu. Kuidas saad sa peita oma hinge? Su käed ei pruugi mängida, su hääl ei pruugi laulda, kuid kogu su olemus on muusika. Ja kogu see ruum on nii täitunud muusikast, nii paljudest vibratsioonidest, et nüüd kogu ruum mängib ise.”

Kui su mõistus on värske, siis kogu eksistentsist saab muusika. Kui sina oled värske, siis värskus on igal pool ja kogu eksistents vastab.”

‘Tõlkinud: Chandini Sarita

Tags: No tags