Ärkamine

OSHO: „See ei ole miski, milleni välja jõuda, vaid see on ärkamine siin ja praegu. See ei ole kunagi „seal”, see on alai „siin”; see ei ole kunagi „siis”, see on alati „nüüd”. See hetk sisaldab reaalset tervikut.

Inimene on langenud unne – inimene on juba seal, kus tal on vaja olla; kus ta on määratud olema. Inimene on paradiisis. Eedeni aed pole kunagi olnud kadunud, keegi ei saa sind sealt välja saata. Aga sa võid vajuda unne ning hakata unistama tuhandest ja ühest asjast. Siis saavad need unistused sinu reaalsuseks ja reaalsus hajub kaugele ära ning saab ebareaalsuseks.

Sul on vaja mitte kuhugile minna. Meditatsioon ei ole ei reis ruumis ega ka reis ajas, vaid hetkeline ärkamine. Kui sa suudad olle vaikne praegu, siis ongi see teine kallas. Kui sa lubad mõtlemisel lakata funktsioneerimast, siis see ongi paradiis.

Ja ärkamine ei vaja aega; isegi mitte tükikene sekundist ei ole vajalik selleks, et see juhtuks. See on üksnes ülima soovi kerkimise küsimus sinu sees, sellise intensiivsuse kvaliteediga, et sa süttid koos sellega. Selles tules vana on kadunud ja uus on saabunud. Vana ei olnud kunagi seal esimesel kohal, sa üksnes ise uskusid sellesse. Ja uus on alati seal olemas olnud, sa olid ta vaid unustanud.

SEEGA ükski keha ei pea maailmast lahkuma, sest maailmast lahkumine on olnud projekti osa, teise maailma jõudmis-unistuse osa. Ja kuna seal ei ole midagi, on kõik su pingutused olnud asjatud. Sa ei pea minema kloostrisse või Himaalajasse, ei pea põgenema siit. Sa pead saama ärganuks siin.

Ja tegelikult, on kergem saada ärganuks siin kui Himaalaja koobastes. Oled sa vaadelnud? Kui sa oled õudusunenäo käes piinelnud, on ärkamine kergem. Kui oled viibinud aga magusas unenäos, on ärkamine raskem. Ku viibid oma unenäus kallimaga mesinädalatel, kes tahaks siis sellest ärgata? Tegelikult, inimene, kes tahab ärganuks saada, näeb välja kui vaenlane. Aga kui sa oled tiigri poolt tagaaetav ja see on elu ning surma küsimus ja sa jooksed ja jooksed ja jooksed ja tiiger aina läheneb ja läheneb ja läheneb ning sa tunned tema hingamist oma seljal, siis järsku oledki sa ärganud. Seda on liiga palju, et tolereerida; see on talumatu.

Himaalaja koobastes sa unistad armsatest asjadest. See on see, mida inimesed teevad kloostrites – unistavad ilusaid unistusi Jumalast, inglitest, taevast, sisemisest rahust ja rõõmust. Maailmas inimesed aga kannatavad õudusunenägude käes – õudusunenäod turu jagamisest, õudusunenäod võimupoliitikast. On kergem saada ärganuks siin. Kui sa ei saa siin ärganuks, ei saa sa üles ärgata ka kusagil mujal.

Aga pea meeles, las ma kordan veel üks kord, ei ole olemas teist reaalsust, on ainult üks reaalsus. Aga see üks reaalsus võib olla nähtud kahte moodi, uniste silmadega, unistavate silmadega, tolmu täis silmadega, ja siis see, mis sa näed on purustatud; ning sama reaalsus võib olla nähtud ilma magamata, ilma unistavate silmadeta, ilma tolmuta. Siis see, mida iganes sa näed, on tõde – ja tõde vabastab.

MISKI EI OLE HÄDAVAJALIK valgustumiseks, sest valgustumine ei ole põhjustatud mitte millestki, mida sa saad teha. Valgustumine juhtub ainult siis, kui sina oled puuduv, nii üleni vaikselt, et see ei ole sinu tegemine. Põhjus ja tagajärg on teaduslikud terminid. Nad ei oma mitte mingisugust tähendust sinu siseelu müsteeriumis. Seal ei ole midagi põhjustatut, seal ei ole midagi tagajärjelist. Buddhahood, valgustumine, ärkamine, vabastamine on juba seal. Seda ei saa luua, seega mingit põhjust ei ole tarvis. See saab olla vaid avastuslikult vaadeldud, sa pead lihtsalt pöörama oma silmad sissepoole ja seda vaatama. See on avastamine. See on olnud seal aastatuhandeid, nii et sa saad teha seda igal hetkel – lihtsalt üks väike asi, mis ei ole põjuslik – sa lihtsalt ava oma silmad sissepoole. Ja see on, mida ma nimetan meditatsiooniks.

Mõistus avaneb väljapoole, meditatsioon avaneb sissepoole. Mõistus on uks, mis juhib sind väljapoole maailma, meditatisoon on uks, mis juhib sind su seespidisusse – sinu kõige sisema olemuse pühapaika. Ja järsku, sa oled valgustunud. Valgustumine juhtub alati äkitsi, see ei ole järk-järguline.”

/tõlkinud Chandini Sarita/

Tags: No tags