Enese meeles pidamine

“Me elame, aga me ei teadvusta, et me oleme või et me elame. Ei ole enese – meelespidamist. Sa sööd või jalutad, kuid sa ei teadvusta samal ajal, et sa sööd või jalutad. Kõik on, ainult sind ei ole. Puud, lilled, liiklus – kõik on. Sa oled teadlik kõigest enda ümber, aga sa ei ole teadlik omaenda olemisest – et sina oled. Sa võid olla teadlik kogu maailmast, aga kui sa pole teadlik iseenda olemisest, siis see teadvus on vigane, vale. Miks? Sest su mõistus saab peegeldada igat asja, aga su mõistus ei suuda peegeldada sind. Kui sa oled teadlik iseendast, siis oled sa mõistuse ületanud.

Su enese-meelespidamine ei saa olla mõistuse poolt peegeldatud, sest sa oled sealpool mõistust. See saab peegeldada vaid asju, mis asuvad tema ees. Sa saad näha teisi, aga sa ei saa näha iseennast. Su silmad näevad kõiki, aga su silmad ei saa näha endid. Kui sa tahad näha iseennast, siis vajad sa peeglit. Ainult peeglist saad sa iseennast näha, aga siis pead sa seisma peegli ees. Kui su mõistus on peegel, saab ta peegeldada kogu maailma. See ei saa peegeldada sind, sest sa ei seisa tema ees. Sa oled alati sealpool, varjatud, peegli taga.

Pea ennast meeles, ükskõik mida sa teed. See tundub väga kerge, kuid sa jätkad ikkagi unustamist. Isegi kolm-neli sekundit ei suuda sa iseend meeles pidada. Sul võib tekkida tunne meeles pidamisest, ja järsku oled sa liikunud mingisse mõttesse. Isegi selle mõtte puhul, et „Okei, ma pean ennast meeles”, oled sa end kaotanud, sest mõte ei ole enese meelespidamine. Enese meelespidamises ei ole ainsatki mõtet, vaid sa oled täielikult tühi. Enese meelespidamine ei ole mentaalne protsess. See ei ole see, et sa ütled „Jah, ma olen”. Öeldes „Jah, ma olen”, oled sa enese kaotanud. See on mõistuse asi, see on mentaalne protsess „Jah, ma olen.”

Lihtsalt tunneta. Ma puudutan su kätt või panen oma käe su pea peale, ära verbaliseeri. Lihtsalt tunneta puudutust, ja selles tunnetuses ära tunneta mitte ainult puudutust, vaid tunneta ka seda, keda on puudutatud. Siis su teadvus, teadlikkus saab kahesuunaliseks.

Sa jalutad puude all, puud on seal, tuulehoog on seal, päike paistab. See on ümbritsev maailm, sa oled sellest teadlik. Peatu hetkeks et tuletada meelde et ka sina oled, aga ära verbaliseeri, ära sõnasta. Lihtsalt tunneta, et sa oled. See mitteverbaalne tunnetus, isegi kui see kestab vaid üksiku momendi, annab sulle välgatuse – välgatuse, mida mingi LSD sulle ei anna, välgatuse tõelisusest. Ainsaks momendiks oled sa tagasi heidetud oma olemuse keskmesse. Sa oled peegli taga.. sa oled ületanud peegelduste maailma, sa oled eksistentsiaalne, olemasolev. Ja sa võid teha seda igal ajal. See ei vaja mingit eraldi erilist kohta või aega. Ja sa ei saa öelda „Mul ei ole aega”. Kui sa sööd, võid sa teha seda, kui sa liigud või istud, saad sa seda teha – igal ajal. Pole oluline, mida sa teed. Kui tuletad ennast järsku meelde, siis proovi meeles pidada seda oma olemise välgatust.

See on keeruline. Ühel hetkel sa tunned seda, teisel hetkel oled sa liikunud juba sealt ära. Võivad tulla mõned mõtted, mõned peegeldused, ja sa saad neisse sisse tõmmatuks.

Üksik hetk on antud sulle. Sul ei ole kahte samaaegset hetke, ära muretse kahe hetke pärast. Sa saad alati ainult ühe hetke. Ja kui sa oled teadlik selles ühes hetkes, oled sa teadlik kogu oma elu. Nüüd on vajalik vaid pingutus, ja sa saad sellest teadlikuks kogu päevaks. Kus iganes sulle meenub, seal tuleta ennast meelde.”

/OSHO/

Tõlkinud Chandini Sarita

Tags: No tags